Mis siis, kui...

Mis siis, kui elu on nii kiireks läinud, et sa ei jõua oma isiklikku postkasti enam kiigata? Töö postkastis toimuvast on sul napp kiire ülevaade. Kiirete ja väga tähtsate ülesannetega, mille oled endale lipukestega ära märkinud, pole esmaspäevast saadik jõudnud tegeleda, ent ometigi on reede õhtu peale tööpäeva.

Mis siis, kui sa enam ei jõua vastu võtta sõprade telefonikõnesid? Mitte, et neid nii palju tuleks ja telefon vahetpidamata heliseks, vaid aega lihtsalt ei ole, et küsida ja kuulata, kuidas on läinud.

Mis siis, kui sa ei saa enam oma sõpradega nii tihti kokku kui varem? Kas saabki alati sõpradega nii palju aega koos viita, kui tahaksid, kuid enam mitte märgates sõprade elus oluliste sündmuste toimumist, nagu kellegi lähedase kaotus või uue perekonnaliikme juurde tulek või lubades kellegagi lähiajal kokku saada, ent lähiaeg on kestnud juba viimased 9 kuud, on midagi kindlasti veidi paigast ära.

Mis siis kui sa ei saa öösiti korralikult enam sõba silmale? Sest meelde tulevad tihti tegemata tööasjad ja muud lubatud kohustused, mis päevasel ajal meelest läksid ja süütunne sellepärast, et veedad oma kallitega liiga vähe ärkveloleku aega.

Mis siis, kui su päevas juhtub kummalisi asju? Asju, millele sa tavapäraselt võibolla tähelepanu ei pööraks, kuid kummastava, pika ja väsitava nädala lõpuks jätavad need imeliku jälje su päeva, nagu hallipäine inglise keelt kõneleva naisterahva antud korrektselt kokku murtud valge salvrätt juurde öeldud klausliga, et sa selle kindlasti võtaksid, sama päeva õhtul, kui oled just töökaaslastega lõuna lauas rääkinud müstilistest inimestest ja müstilistest asjadest. Mis siis kui see on märk omaette? Aga võibolla on tegu lihtsalt ühe vanema naisterahvaga, kellel ülakorrusel kõik korras pole.

Mis siis kui eelpool kirjeldatu põhjal on tegu ühe vastutustundetu inimesega? Aga võibolla on ta lihtsalt ennast üle planeerinud, püüdes kõike hästi teha ja endiselt igale poole jõuda, olles veidi stressis töönarkomaan.

Aga võibolla on see lihtsalt täiskasvanuks saamine. Mis siis, kui lapsepõlv ongi nüüd läbi?

S, you made my day

Hommikul peale ärkamist ja unisena köögis uimerdades kostus kõrvu Trafficu "Kesköödisko". Ma ei tea, mis selles loos on, kuid see paneb mõnusalt pea sumisema ja teeb tuju heaks. Võibolla peaks selle oma mobiili helinaks panema...? Hommikusöögi ajal pidas Aleksei Turovski telekas oma loomade loengut. Mulle meeldib teda kuulata, tema kõneviis on selline soe ja armas, poeb mõnusasti naha vahele. Tänane päev algas hästi.

Keset kiireid toimetusi tööl astus äkitselt üks üsna uus kolleeg, kellega ma küll igapäevaselt kokku ei puutu, ent kelle värbamisprotsessi ma vedasin, toa uksest sisse ja poetas meile kummalegi 100 grammise Mesikäpa šokolaadi lauale. Vaatasin teda positiivselt üllatunud, kuid veidi mõistmatu pilguga, mille peale ta kostis rõõmsalt, et sai just oma esimese palga meie firmast ja tänas meid. Hetk hiljem oli ta juba toast kadunud ning koridoristki välja vuhisenud. Jäin talle lollakalt naeratava näoga järele vahtima ega märganud õieti kiiruga suuresti tänadagi. Selline pisike, kuid tähelepanelik žest. Absoluutselt parim viis, kuidas alustada vihmaselt sombust sügisest tööpäeva. Suurt osa tööpäevast saatis mind mõnusalt stressivaba olek, mõttes hommikune klipp läbimängimas, mis tingis positiivse meeleolu. Selliseid väikseid märkamisi võiks olla rohkem. Võibolla pisike kompliment või naeratus või väike tähelepanuavaldus, aga südame alt teeb soojaks ja tunde uskumatult heaks. Naeratus nakkab. Et ka selliseid inimesi on olemas. S, sa tegid minu päeva!

Tööpäeva lõpus sain kõne ühelt pikaaegselt koostööpartnerilt, kellega asjad sujuvad omalaadsel vaikival viisil üldiselt väga hästi. Ta pakkus ühte lisateenust meile juurde tasuta, küsis tagasisidet teenuste kohta, mida talle jõudsalt meie pooletunnise vestluse käigus koos ettepanekutega uuendusteks jagasin, ning imestas, miks me pole kasutanud meile antud privileege, millest ma teadlikki polnud, täies mahus. Mitte, et tasuta lõunaid oleks olemas, kuid mõningased väikesed privileegid ja nö tasuta jubinad on alati vahvaks üllatuseks. Eestlane arvab, et tagasisidet antakse harva ja vähe, kuid ilmselt peitub tegelikult asi selles, et ei küsita ja puudub isiklik kontakt. Ma tahaks loota, et tehtud ettepanekutest on kasu, läheb endalgi teenuse kasutamine mugavamaks.

Selliseid päevi, nagu täna, võiks rohkem olla. Täna oli hea päev.

Kuidas läheb su eraelu?

Kuidas läheb su eraelu? Ma pole küsinud ammu. Kas pole ma teada tahtnud? Või vahel ehk polegi olnud mahti... Ja nii on voolanud aeg. 

Mõned asjad tulevad ootamatult. Mitte nüüd nii ootamatult, et poleks teadnud või osanud arvata, aga ikkagi nii palju ootamatult, et kätte jõudes tabavad ehmatusega vopsti vastu kukalt. Justnagu midagi oleks nüüd lõplikult kinni pandud, kuhugi kaugele ära. Nagu fotoalbumid, mis tuhmuvad aastaid riiulil, mida keegi ei vaata ega märka, ent eemale ära pannes, tunned neist kuidagi puudust. On need jutustatud lood ja elatud hetked, mis äkitselt otsivad väljapääsu hallidest ajurakkudest või hirm neid mitte mäletada, kui piisavalt tihti neid ei värskenda? Või on see lihtsalt ehmatus, et elu on mööduv ja võibolla ühel päeval enam keegi ei mäletagi sind? Et sinu jälg ei ole igavene...

Jalutades hauaplatside vahel süütad küünla ja asetad õigesse kohta paigale. Nii mäletad sa omasid, kes on ammu lahkunud, ent mitte mälust ja mõtetest ja tahad, et ka sinust nii kunagi peetaks. Ikka hea sõnaga. Olgugi, et kõigiga ei saa alati hästi läbi saada ega kõigile meelde jääda, aga et oleks keegigi, kes mõistaks ja teaks neid hetki sinuga. Eemal märkad rohtunud kalmuplatsi, millest enam keegi hoolt ei kanna. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, kuidas sellised platsid tekivad. Kuidas ei ole kellelgi kedagi, kes hoolitseks hiljemgi. Aga alati igale poole ei jõua ning miski ei saa ju olla igavene. Kuskil saab keegi otsa.

Mõned inimesed vaatavad tagasi, et minna edasi. Mõned vaatavad edasi, et mitte minna tagasi. Milline neist oled sina?

Minu jaoks on alati tekitanud teataval määral hämmastust need, kes otsustavad ja suudavad päeva pealt jätta selle, mis on, ja minna tagasi vaatamata, katkestades kõik, millest nad eal on hoolinud. Ma olen neid hukka mõistnud ja püüdnud mõista, aga kunagi ei ole nad jõudnud päriselt minuni. Võibolla on nüüd esimene kord, kus ma saan tegelikult aru, miks mõnedel on vahetevahel vaja vahetada telefoninumber ja aadress, et teda enam vana elu kunagi ei leiaks. Inimesed on lihtsalt nii erinevad. Lihtne on keerata uus leht ja olla keegi teine. Homme. 

Kätte saamata jäänud kirjad, kohale toimetamata sünnipäeva õnnesoovid. Nad ei saagi kunagi teada, kes neid on otsinud või kes neist puudust tundnud, meeles pidanud. Aga võibolla nad ei tahagi. 

Ma arvan, et minul on aeg minna edasi. Ma olen õnnelik.

3

Hakkan hommikul tööle jõudma, ise rõõmustades, et uue nädala algus ja ei jäägi hiljaks, jõuan isegi natuke varem kui tavaliselt. Töökoht juba paistab vilksamisi sügiseste puude värviliste lehtede vahelt ning autoaknast vuravaid sõidukeid jälgides koondan mõtte eesootava päeva peale. Ja äkki karjatan. Avastus, et läpakas on koju jäänud ja selleta ei saagi nagu eriti midagi teha, on veidi jahmatav. Ega´s midagi, autol ots ringi ja koju tagasi. Tunnike hiljem olen taas tööle jõudmas, autost väljudes ja töökoha ukselinki haarates meenub äkitselt telefoni autosse jäämine. Otsustaval hetkel jõuan veel tagasi autoni.
---
Hommikusest dušist virgudes ning eelolevatele tundidele mõeldes, tõotab tulla üsna mõistlik päev. Mõtlen, mida selga panna ning kuivatan rätikuga samal ajal veel märga nahka. Nahk kuivaks saadud, hakkan näole kreemi panema ja sõrmed liiguvad vaikselt märgade juuste poole. Need tunduvad ebaharilikult ja kohmakalt rasked. Oh jah, palsam jäi välja loputamata. Selle asemel, et hommikuse pesuga kiiresti hakkama saada, kulutan peaaegu topelt aja, ronides tagasi duši alla.
---
Jalutan koeraga. Oktoobriõhtu kohta tundub üsna soe. Lausa harjumatult. Õues on täielikult pime ja sügisesed lehed langevad puudelt. Mõtlen, et pole ammu selliseid pikki jalutuskäike teinud. Täna on selleks vastav tujugi ja otsustan teha veidi pikema tiiru. Ühtäkki veab parem jalg alt ja avastan end poriselt asfaldilt külili. Vasak puus tuikab veidi ja peopesa on väga kergelt marraskil. Mis see nüüd oli? Ilmselt pimedas ei märganud asfaldi ebatasasust ja jalg vääratas. Otsustan siiski kangekaelselt oma jalutuskäigu planeeritud trajektoori mööda lõpuni teha. Koer on õnnelik.

23+1+2

23+1+2... 23+1+2? 23+1+2=26? R-i nimi tekitas minus uudishimu ja otsustasin järele pärida. Saanud vastuseks 23 aastat + 1 aasta + 2 päeva, jäin hetkeks kortsus kulmuga mõttesse ja siis äkitselt tundsin, kuidas puna tõusis mu palgeile ning tühjenenud kontorit täitis kiljatus õu gaad! Valisin kiirelt R-i numbri ega teadnud, kuidas ta ees südamest vabandada, et tema sünnist aasta möödumise päev meelest läks, kuigi ometigi püüdsin seda veel reedel üles kirjutada. Ent püüdluseks see jäigi.

Ilmselgelt on prioriteedid paigast ära, kui mõtteid jätkub vaid töö ja veidi enda eraelu jaoks ning teised elus olulised tegelased kipuvad ununema, õigemini nendega seotud tähtsündmused. Ah, et milleks on loodud kalendrid ja meeldetuletused? Kui nad ise omaalgatuslikult ka õnnesoovid ära saadaks, oleksin ehk päästetud, ent nii lihtsalt see vist ei käi. Või teab keegi lahendust, kuidas blonde hetki vältida ja tekkivast seniilsusest jagu võiks saada?

Mälestuse jäädvustamise kunsti kursus

Mõnda aega tagasi otsustas E minna fotokoolitusele ja kuidagi sattusin temaga kampa. E on teada-tuntud fotofriik või -kala, kuidas iganes arvata. Ühesõnaga jagab juba omajagu ning klõpsib ägedate pillidega. Minul on seevastu aga pisike Canon Ixus 70, millega igati rahul olen: vähemalt kompaktne koguaeg käekotis kaasas kanda. See peaks ju mugava naisterahva põhipoint olema? Et pilt ei hüüa tulles...

Olles juba jupimat aega tagasi kuulnud mõisteid säri, ava, valgustundlikkus jms, ei saanud ma neist tegelikult muffigi aru. Lõpuks ometi saabus valgus ka minu õuele. Mitte, et ma nüüd oleks ilgelt tark ja jagaks kõiki neid asju, aga vähemalt on märkmed paberil kirjas, kust vajadusel veidi spikerdada ;)

You know you are from Estonia when...

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.
2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.
3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.
4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing.
5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company).
6. ‘Kohuke’ belongs to your menu.
7. You declare your taxes on the internet like all modern people.
8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child.
9. You are convinced that Estonia is very strategically located.
10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands.
11. You can quote films like "Viimne reliikvia" and "Siin me oleme"
12. You spit three times around your left shoulder for good luck.
13. Words like "veoauto", "täieõiguslik" or "jää-äär" sound perfectly pronouncable to you.
14. You like bold statements, such as this one... ;-)
15. There can never be too much sarcasm.
16. You can at times drink hot tea to hot food.
17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature.
18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain).
19. You have been to Finland.
20. You say 'Noh' (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people.
21. You know the lyrics to "Mutionu" and "Rongisõit"
22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station.
23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)24. Your best friend's girlfriend is your English teacher's daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your...
25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic.
26. You check the thermometer before going out.
27. You look in both directions before crossing the road, even if it's a one-way street28. You grin very mysteriously when people ask about your national food.
29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country.
30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty.
31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you're in a good marriage.
32. When someone asks you "where is Estonia?" you quickly reply that it's located in Northern Europe close to Finland...
33. Your grandmother's "purse" is an old plastic bag that has been reused several times.
34. Sour cream tastes good with everything.
35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to "the Russians'"
36. You have ever worn or seen anyone wear "karupüksid"
37. You have heard the phrase "Estonians are slow" at least once.
38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on.
39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages.
40. You say 'kurat' as at least every second word.
41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport.
42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia.
43. When someone says "Estonians are so beautiful" you answer almost without emotions "I know"
44. You have tried to explain people that "kauboi" is actually a word in Estonian.
45. You don't think that terviSEKS is a funny word.
46. You don't find the Estonian equivalent to the expressions "twelve months", "1002" and "12 buses" remotely funny or rude.
47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like.
48. You grin when someone you know says that they bought a BMW.
49. You know how to end the sentence "Kui Arno isaga koolimajja jõudis..."
50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time).
51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world.
52. You think that the combination blue-black-white is cheerful.
53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase "x 6 me" makes absolutely sense.
54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor).
55. A language should have at least 14 cases.
56. You know the moves to the song "Põdra maja"
57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem.
58. Everyone in your family has pictures from funerals.
59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is.
60. You know the moves to 'kaerajaan'.
61. "Ühesõnaga" means that a really long explanation is coming.
62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly.
63. The phrase "go south, get some sun" can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase "go north" is semantically null.
64. It's been years since you've seen your paper passport and paper bus pass.
65. And weeks since you've seen cash money.
66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.
67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.
68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.
69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.
70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you've graduated from it, all paths in life are open for you.
71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.
72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.
73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.
74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.
75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.
76. You know the names of all three black people living in Estonia.
77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.
78. A person that speaks three languages isn't the slightest bit impressive.
79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you've parked your car in the center of town.
80. You have already been to Olde Hansa.
81. You know what the EURIBOR rate is right now.
82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.
83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.
84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.
85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks...
86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.
87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.
88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.
89. You can speak with pride of Estonia's tallest mountain.
90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.
91. You are beginning to find Eino Baskin's jokes funny.
92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.
93. When you hear "Kristina", you think of Shmigun, not Aguilera.
94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.
95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.
96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.
97. You can't imagine your life without "Kalev" and "Vana Tallinn", :) especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town...
98. You're proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.
99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.
100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.
101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.
102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.
103. You know what or where "Valli baar" is but you would not try "Millimallikas" they serve twice, unless someone else pays for it.
104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.
105. You are obsessed with your mobile phone's ringtones and you can't wait to get a new mobile.
106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.
107. a Southern European friend of yours is excited that it's miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn't move you at all.. at least not emotionally.
108. You know what "spikerdama" means and have good memories of it.
109. You don't understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it's too complicated.
110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.
111. You know what a "läbu" is.
112. You know that the word "aita" and "Tarapiita" possibly comes from the word "Taara, avita" and you know who Taara is.
113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.
114. You eat too many dairy products.
115. You have lived in flats more than houses.
116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a "snowday" which basically means they have no work or school.
117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans.
118. And you like the global warming but you can't imagine a Christmas without snow.
119. You'd love to get your 12th grade exam results texted to you.
120. You have joined the "pohhuist" club or know people who are members of it.
121. You have porridge for breakfast.
122. You have had borsch or selyanka soup in your school.
123. You eat everything with sidrunipipar.
124. You notice summer has come because "Reporter" changes name to "Suvereporter"
125. You consider saying "Thank you" for someone's light for a cigarette rude.
126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.
127. Seeing baltic people abroad (anywhere except the Baltics and Poland) you feel great blood kinship.
128. You don't even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.
129. You aren't surprised over news like "someone (age 18-25) rolled over with a BMW", "someone (age 18-25) was speeding (speed +30-... over the limit) with a BMW" anymore.
130. You can relate to the lyrics of "Depressiivsed Eesti väikelinnad".
______________
Thnx for the unknown person who had the time to make them up ;)

Kui avastad, et elu on üürike...

Eile töömeili kontrollides sain ühelt koostööpartnerilt kirja, et meie kontaktisik nendega on vahetunud. Iseenesest pole sellistes kirjades midagi iseäralikku, sest inimesed ju ikka liiguvad edasi ja lahkuvad, välja arvatud siis, kui inimest enam ei ole. Olgugi et meil puudus tihe kontakt, oli uudis negatiivselt üllatav, tekitas kõhtu halva ärevuse surina ja pani mõtlema, kui lihtsalt võivad inimesed meie ümbert kaduda.

Justkui tipuks samal õhtul sattusin kuulama ühte ettekannet mõningatest väärtustest, millest oleme kõik teadlikult, kuid millele igapäevaselt ilmselt ei mõtle. Olin sarnast ettekannet ka varasemalt kuulnud, mistõttu paljud mõtteseigad ei tulnud üllatavalt, ent siiski nii õigel ajal ja õiges kohas, et tundsin, kuidas seda meeldetuletavat tõuget on vahetevahel nii väga vaja.

Iga päev kiirustades edasi tormates arvan ma tihti, et aega on ju küll - terve elu veel ees ja kui täna ei jõua, siis ehk homme. Eile õhtul sain ma aru, et vahetevahel võib homme olla hilja. Antud lubadused nii endale kui teistele tuleb täita siiski kohe, ei saa neid lükata määramatusse tulevikku ega lasta päeva päeva järel mööda kedagi või midagi märkamata.

Ma jõudsin järeldusele, et olen oma kallitele liiga harva öelnud, kui väga neist hoolin ning nendeta oleksin õnnetu. Võibolla õnne valem ongi see, kui sa tahad seda, mis sul on, kui sul on, mille poole pürgida ja kui sa saad seda, mida tahad ning kui sul on hea meel selle üle, mida sa saad.

Ma olen õnnelik. Kallid sõbrad, aitäh teile selle eest, et olete mu elus olemas ning jätnud minusse oma kustumatu jälje.

Tõbine täiskasvanu

"Huvitav, millal lapsest täiskasvanu saab? Ilmselt siis, kui lillkapsas ja oliivid maitsema hakkavad."
Võsapets
Ühesõnaga olen mina ilmselgelt täiskasvanuks saanud.

Ja veel mental note: suvepäevad augusti viimastel päevadel Aegnal on küll väga vahvad, kuid ilmselgelt absoluutse ninakinnisuse ja kurgukäheduse vältimiseks tulnuks olulistes arvestatavates kogustes kangemat kraadiga jooki manustada, teades augustikuu jahedaid öid. Seevastu aga septembris ei joo.

Vaba eestlane

Sinise taeva all musta mulla peal kõnnib vaba eestlane.

Vaadates ühe silmaga tv-st otseülekannet Märkamisajast ning tundes nostalgilist puudust sellest, et ise seal pole (samas, olgem ausad, paariks tunniks teiselt poolt Eesti otsast Tallinnasse sõita, arvestades, et hommikul on vaja tagasi olla, pole väga mõttekas) ning teise silmaga jälgides interneti imelist maailma, olen ma hämmelduses. Blogimaailm on tõeliselt kirju. Samamoodi kirjutajad. Lapates lingilt lingile ja blogist blogisse olen ma komistanud täna blogijate otsa, kelle jutt tundub sisutühi ja mittemidagiütlev, sõnastus kehvavõitu, õigekirjast ja kirjavahemärkidest ei hoolita ning samas blogijate kodudesse, kus on tekst üllatavalt puhas ja sisukas ning kiigates nende profiilidele, on mind tabanud kerge šokk - faktid on pöördvõrdelises seoses arvamusega. Mõned verinoored on niivõrd oskuslikud ja nendest, kelle vanuse järgi võiks veidi rohkem eeldada, ei anna poolt piltigi välja. Muidugi, erandid kinnitavad reeglit ja võibolla on olnud see puhas juhus, et olen sattunud just nondele kirjetele, sest kõiki ei jõua ju võõras blogis läbi kolada ja polegi vast mõtet. Ent siiski - võibolla olen ma tänapäeva noorust kohati alahinnanud ning tuleb anda au ja nö astuda eest ära? Ma olen keskea kriisi jaoks veel veidi noor, kuid vist siiski nö vanaks jäänud...

Muide, Gerd Kanter oli täna super. Rõõmust tuli pisargi silmanurka, kui tema imelist kettaheidet teleriekraanilt nägin. Tubli poiss :) Väikeses Eestis on Suuri Tegijaid.

Head taasiseseisvumispäeva. Hoidkem seda, mis meil on. Ühtselt :)

Mahla- ja moosiralli

Olen enamus oma teadlikust elust imestanud ema üle, mis hoiab teda suviti kinni köögis kuuma pliidi taga, et ta viitsib ja jaksab vaaritada neid mahlu, moose ja kompotte. Jah oh üllatust-üllatust, olen ise nüüd samas rollis. Mis kõige üllatavam, see tundub päris lahe.

Üldiselt ei armasta ma marjade korjamist. Veel vähem oleksin varem neid viitsinud sisse teha, kuigi mida aasta edasi, seda mõnusam on võtta talvel keldrist mahla morsi tegemiseks või moosi koogi jaoks. Kui ma kunagi endale oma maja koos aiaga saan, siis seal ei saa olema rohkem kui üks põõsas ühest sordist ning sama ka viljapuudega - see on täpselt piisav kogus, mida jõuab ära koristada, mekkida, vajadusel ka veidi sisse teha. Ma ei kujutaks ette, kui tuleks nädalate kaupa pliiti ja mahlaaurutit orjata. Hea, et poes vähemasti korralikud mahlad-kompotid olemas on. Kuigi omatehtu on ikkagi parem...

Täna sain käe valgeks punase sõstra mahlaga. Esimese hooga ei tundunudki nii raske: paned auruti alumisse ossa vee, pealmisse marjad ja siis ootad, et mahl keskmisesse tilguks. Ema kõrvalt olen ma korduvalt näinud, kuidas ta keevat vett purgist purki kallab ja kaaned steriliseerimiseks üle valab. Tundub lihtne, mis? Aga mismoodi neid purke võetakse, ilma et sõrmi ära kõrvetatakse? Või voolikule klamber peale pannakse, ilma et kuum hakkaks? Või keeruga kaasi peale vinditakse, niimoodi et kuumalt kiiresti kinni jääks? Ja purgist purki keevat vett kallatakse, ilma et üle sõrmede voolaks ja pajalapp märjaks saab? Või kuidas teada, et mahla enam rohkem ei tulegi? (Viimasele andis ema telefonitsi hea nipi: kui aurutist vesi ära on keenud, on mahla tulekuga ka kööga.) Hmh, esimese hooga ei olnudki NII lihtne. Siiski: eduka töövõiduna võin ma enda arvele kirjutada 3 ilusat purki punase sõstra mahla ning pooliku purgi morsi tegemiseks.

Samas on hoovis alõtsauputus. Neid jagub vannide kaupa igale poole. Mälestused Memmest räägivad alõtšakompottidest ja moosidest, ema rääkis ka nalivkast, netist sain infot brändi kohta, kuid seda veel katsetada ei julge. Julge hundi rind on küll rasvane, ent ma pole päris kindel, et entusiasmiajel tehtud alõtšanalivkat hiljem keegi proovida julgeks (eeldusel, et on olnud piisavalt pikka kannatlikkust ja järjepidevust kuust kuusse sellega veidi jantida). Igatahes, jäärapäiselt trotsides väidet, et mida rohkem alõtsat kuumutada, seda hapumaks ta läheb, sai eile valmis tehtud alõtšakook, mis tegelikult oli päris hea, kuigi ausalt öeldes peaks pealmise kihi vedelikku olema vähemalt topeltkogus ning suhkrut seal sees veel omakorda topeltkogus. Samas sooja alõtšakoogi juurde sobiks ilmselt ideaalselt vaniljejäätis. Hetkel on pliidil keemas alõtšamoos, millele ennatlikult julgesti suhkrut lisasin. Esimese hooga tundub, et moos saab olema äärmiselt vedel... eks see siis hiljem paista. Homseks kompotiks panin alõtšad juba likku...

M arvas, et kui külm ära ei võta, võib kõige selle peale minust veel asja saada :P

Daydreamer

Unistasmises pole ju midagi halba, ega? Unistamine seab eesmärgid, annab energiat ja jõudu. Pidev siht on silme ees ja teadmine, kuhu jõuda ja mida teha. Ainult püsivust peab olema. Tagasilöökide ees ei tohiks kohkuda ning peaks olema suuteline neist üle saama.

Ainult et kui midagi nii väga tahta, siis võib juhtuda, et minnakse üle laipade. Unustatakse ja jäetakse südamlikkus ning soojus kõrvale. Olek võib asenduda külma, ülbuse ja kalkusega. Kallid sõbrad, andke mulle see siis andeks, kui nii kord juhtub, ent eesmärgid on mul head. Võibolla alati ei oska ma valida parimat teed nede saavutamiseks, kuid vähemalt on mul unistused ja julgus unistada suurelt. Ja ma oleksin tänulik, kui te mind püüaksite mõista.

Üleüldse on tänulikkust tänapäeva maailmas vähe. Kas osataksegi olla tänulik igapäevaste pisiasjade eest? Tihtipeale mitte. Või inimeste eest, kes on meie elus ja ümber ning mängivad meie jaoks olulist rolli? Kallid sõbrad, ma olen tänulik selle eest, et olete jätnud mu ellu oma jälje. Ilma teieta poleks ma täna see, kes ma olen ega homme see, kes minust saab. Ilmselt ei ole ma seda piisavalt tihti öelnud.

Ja ma olen tänulik võimaluse ja oskuse eest unistada. Tahta ja unistada. Unistada suurelt.

Ideaalsuse reaalsus

Täna hommikul sain sõbralt kirja, kus on toodud üsna paikapanev ideaalse mehe ootus:
http://www.eatliver.com/perfect-guy/

Ja nagu R. ütles, et peaks otsima ikkagi inimest, kelle halvad küljed on lihtsalt paremini talutavad. Seega ideaalset meest ilmselt pole olemas? Ja kui on, siis mille poole edasi püüelda? Aja jooksul võivad ju ideaalid ka muutuda...

Ideaalne mees vol 2

Et mu kallis vallaline sõbranna pole ikka veel endale sobivat kaaslast leidnud (loe: ma feilisin räigelt kosjamoori töös, mis kuidagi äkkisti soiku jäi), siis pani ta kirja oma ideaalmehe kriteeriumid. Varasema teema jätkuks siis...
1. Hoolib minust ja suudab mind aktsepteerida sellisena nagu ma olen.
2. Naudib teatrit ja kino ning muid kultuuriüritusi (nt. Kontserdid)
3. Tunneb huvi minu tegemiste vastu ja räägib ka enda tegemistest
4. Ei valeta
5. Ei suitseta
6. Ei ole vägivaldne minu suhtes/teiste inimeste ja loomade suhtes kah mitte
7. Oskab aeg-ajalt mind meeldivalt üllatada
8. Kuulab ja üritab mind mõista kui mul on mure
9. Kokkamine on nauding ja seda võiks koos teha
10. Saab aru hea toidu ja veini olulisusest
11. Nõustub ideega, et täiuslik õhtu oleks mereääres päikeseloojangut vaadates ning head veini nautides
12. On viisakas ja tähelepanelik
13. Riietub vastavalt olukorrale (st teatrisse ei lähe dresside ja tossudega)
14. Meeldib käia matkamas/reisimas kas siis Eestis või välismaal
15. Suudab aktsepteerida seda, et olen ööinimene ja enne 12 õhtul/öösel mul lihtsalt und ei tule
16. Hea huumorisoonega
17. Ei takista mul suhtlemast mu seniste sõpradega ning ei ürita ka valida kellega ma edaspidi tohin suhelda ja kellega mitte
18. Usaldab mind ja ei hakka iga pisema asja pärast tüli tekitama
19. On haritud (kas kõrgharidus või keskeri)
20. Ühised tegevused ja ühiselt koos veedetud aeg on tähtis ning oskab seda väärtustada
21. Kallistamine, paitamine, musitamine, käest kinni hoidmine on viisid oma tundeid näidata, selleks ei pea olema mingi eriline põhjus.

Ei tundugi ju üle mõistuse soovid, ega? Noh, printsid valgetel hobustel, kus te olete?

Positiivne mõtlemine

Täna otsustasin ma hakata rikkaks. Ja nii ongi :)

Kingakontsaplekikriis

Ühe tõelise naisterahva õudusunenägu on avastada keset töönädalat, et äkitselt on kõikidel vähegi viisakamatel kingadel kontsaplekid läbi kulunud ja kohe mitte midagi ei ole jalga panna. Mismoodi nad kõik salaplaani pidades korraga otsa said, mine võta kinni. Kindlasti ei saa asi olla selles, et osa neist ootavad juba eelmise hooaja lõpust saadik kingsepaga kohtumist või selles, et viimased üksikud korrad olen suutnud poes südame kõvaks teha oma vastupandamatu soovi osas mõned kingapaarid juurde muretseda.

Kuna kappides valitseb kinga kontsa pleki kriis, siis oskab ehk keegi head, soodsat, aga kvaliteetset kingseppa soovitada, kuhu oma jalavarje lademete viisi korrastamiseks kannataks viia ka rahakotile vastuvõetava summa eest?

Esmaspäevane pick-up line

Hommikul tööle sättides tegin halva avastuse, et auto tagumine rehv on tühjaks läinud. Iseenesest pole ju hullu midagi: krutid põhja alt tagavararatta lahti, vahetad rehvi ja jääd tööle võibolla mõne minuti hiljaks. Seda muidugi juhul, kui a) sul on sobiv võti, mis keerab lahti tagavararatta poldi (mis oli mul koguaeg pagašnikus olnud, kuid eile enam ühtäkki polnud...) ja b) eeldusel, et tagavararatta polt ei ole absoluutselt kinni roostetanud (mida ta loomulikult oli, kuigi ma alles paar aastat tagasi keerasin seda...). Ühesõnaga autoga tööleminekust ei tulnud midagi välja ja tuli otsustada sunniviisiliselt ühistranspordi kasuks, sest justkui Murphy käsi oleks mängus, et viimane lähedal elav autoga sõber kolis just nädalake tagasi minema ning ülejäänud, kelle peale võiks veel loota, on puhkusel. Suvi ju.

Esimene mõte minna rongile, läks vett vedama, sest eelmine rong lahkus kümmekond minutit tagasi ning järgmiseni oli üle tunni aega. Varasemalt läks ka marsa iga veerand tunni tagant, kuid oh seda üllatust, et marsafirma on vahetunud alates esimesest juulist ning edaspidi käib marsa vaid iga tunni tagant ja esimene lahkub alles pool 10. Sellest loogikast ei saa ma kuidagi aru. Senini alati oli marsa rahvast täis ning sõitjate puuduse üle nad küll eriti kurta poleks tohtinud, sest lähim buss, mis linna viib, on ca veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel kodust. Kuidagi peavad need inimesed ju linna saama. Igatahes ühistranspordi kultusest ei saa siin juttugi olla: kasutaks küll, kui seda vaid oleks, mis enam-vähem kodu lähedalt läheks ja tihti (kord tunnis ei ole minu meelest tihti). Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui tuli kõmpida bussi peale. Kümmekond minutit ootamist, veidi üle poole tunni bussiga loksumist ja saigi linnas juba trolli peale ümber istuda. Peale edukat tunniajast seiklemist õnnestuski tööle saada. Ja seda kõike Tallinna linna piirides, äärelinnast kesklinna - ühistransport ruulib - Jeei!

Selle eest oli ka esmaspäevane kirgastav kogemus trollipeatuses trolli ootamine. Minust meetrike-paar eemal seisis neiu, kelle juurde astus suhteliselt unise olemisega noormees, kes kerge soomepärase aktsendiga pöördus neiu poole inglise keeles, pärides, kus asub lähim pubi, kust ta saaks õlut võtta (ääremärkus: kell oli esmaspäeva hommikul umbes kolmveerand kümme), sest ärkas alles. Peale suunitluste saamist jätkas noormees neiu vastu huvi tundmisega, millega too muidu tegeleb ja kas too ei tahaks noormehele tema hotelli millalgi külla tulla, pidavat asuma üsna lähedal. Neiu naeratas viisakalt ja astus ette sõitnud trolli. Bad luck. Kuid siiski - parim pick up line ever - esmaspäeva hommikul minna neiuga tutvust sobitama, küsimaks, kus saab pead parandada - way to go ;)

Narva mnt Silk

Sõbranna alustas uut traditsiooni kord kuus tüdrukutega väljas söömas käia, et kiire elutempo juures kedagigi aeg-ajalt näeks. Tuleb, kes saab ja mingeid kohustusi pole. Lihtne ja konkretne. Esimesel korral sattusime kuu tagasi Controventosse. Olin kohast palju varem kuulnud, kuid ei midagi erilist ja see oli ka kõik. Toidud olid kesised ja oleks oodanud midagi enamat, teenindus tavapärane, kuid millegi üle kurta ei oleks saanud. Kuna jõudsin teistest veidi hiljem, kui nad olid juba tellinud, siis sain oma toidu alles, kui nad juba omadega lõpetasid, aga see oli ilmselt rohkem minu viga. Ainult üks noormees paistis eriliselt silma ja jäi meelde: tuli ja küsis äärmiselt viisakalt, kuidas toit meeldib. Mõnele meist tundus söök liialt soolane, mille peale noormees kööki läks ja vabandades tagasi tuli, et nii peabki olema. Eks inimeste soolatajuvus on erinev, kuid meeldiva teeninduskogemusena jäi meelde noormees ikkagi. Lõpuks ometi oli kliendil tunne, et temast veidi hoolitakse. Selle noormehe võtaks meelsasti endalegi tööle (mental note: järgmine kord tuleb enda visiitkaart maha jätta küsimusega, ehk soovib tööle tulla).

Eelmisel neljapäeval sai käidud sushit söömas, nagu kokku leppisime. Otsustavaks valikuks langes Narva mnt Silk, ühe põhjusena ka hea parkimisvõimaluse pärast. Koht seevastu oli jahmatav. Võimalikult väiksesse ruumi püüti panna võimalikult palju inimesi, nii et ruumiga väga priisata polnud ja suurem seltskond sinna ei mahu.

Ka seekord suutsin teistest oluliselt hiljem kohale jõuda: nemad olid juba oma tellimused esitanud ning ka joogid kätte saanud, peagi toodi lauda ühisele vaagnale pandud sushid ning mulle menüü. Seejärel viimastele söögitarvikud, minule aga mitte. Iseenesest ei olnud ma veel jõudnud tellida, kuid tegu oli siiski ühe seltskonnaga ning üldjuhul makisid siiski seltskonnas omavahel jagatakse, nii et oleksin eeldanud teenindaja poolset küsimust, kas soovin ka söögitarvikuid kohe vms. Kui oma tellitud mahla sain, polnud võimalik teenindajalt küsida pulki - ta lihtsalt ei pööranud mulle tähelepanu. Kui veidi hiljem ise tarvikuid nõudma läksin, tõi need mulle teine teenindaja õnneks vabandades. Sushid lõpetanud, soovisid osad tellida midagi magusat. Menüüd olid küll samad, mis toodi, kuid neis sisalduv info erinev: ühe järgi oli justkui ühed magustoidud olemas ja teise järgi teised, pealegi oli valik liig kesine. Teenindaja väitel pidi mingi magustoiduga minema pool tundi ja teisega kuni 5 minutit, otsustasime kiirema kasuks. Kui esimesed olid need kätte saanud, soovisime ka meie sama tellida.

Esimesed olid juba lõpetanud, ent meie magustoit polnud endiselt saabunud, seevastu käratas teenindaja eemalt leti tagant meie laua poole: "Kas toon teile arve, vä?" Et magustoitu ei saa, aga arvet tahetakse tuua, kuigi kohta ei hakatud veel ammugi kinni panema? Selge vihje meist lahtisaamiseks ning käibe vähendamiseks. Kui lõpuks tellitud magustoit ka saabus, toodi dessertkahvlite asemel meile sedakorda pulgad, millega oli antud rooga võimatu süüa. Kuna teenindaja tähelepanu ei õnnestunud püüda, jätkasime nokkimist sõrmedega (õnneks oli tegu lihtsalt ja viisakalt sõrmedega tarbitava toiduga). Teenindajale tippi me ei jätnud ning ühelegi sõbrale-tuttavale kohta kindlasti ei soovita, ise sinna vaevalt kunagi tagasi lähme. Selline teeninduskogemus meenutab mustamäel Kannu pubi (kuna teenindaja ei soovinud jalgpalli vaadata, ei tohtinud seda teha ka kliendid) ja Pärnus City pubi (lühidalt ei jätku selleks sõnu).

Ootan põnevusega järgmist kuud, et saada uus ja huvitav kogemus.

The sky is the limit

Põhimõtteliselt on elus kõik võimalik. Mõningaid asju on ainult veidi raskem saavutada ja mõningaid asju tuleb lihtsalt natuke kauem oodata. Siin ei ole mingit vahet, mis need on. Tähtis on vaid ära tunda, millal on õige aeg ning kas pingutus tasub end ära.

Kirjeldamatu tunne on see, kuis energia voolab mööda sooni ja sa tunned seda. Kuidas naha all suriseb ning süda tahab rinnus lõhkeda, sest nii palju-nii palju tahaks korraga ära teha. Mõtete voolule ei jõua järele ning unistusi kinni püüda. Aga see võim ja mõjukus, energialaeng, mis on su sees, otsib teed väljaspoole, tegudesse.

Kui sa oled millegi niivõrd positiivse sees ja saad aru, kuivõrd õiges kohas sa sel hetkel oled ning sa ei kahetse hetkekski seda, kuhu oled jõudnud ning pingutusi selle nimel, õhkad vaid ja oled kordki eluga rahul. Just siin ja just praegu. Ei ole mõtet viriseda. Viriseda võib üksnes nende asjade üle, mis sõltuvad sinust ja mida saad ise muuta ning ka sel juhul pole mõtet viriseda, vaid tuleb muuta. Kõik hakkab detailidest. Ei ole piire, on vaid võimalused, millest kinni haarata. Only sky is the limit!

Tänapäeva Tuhkatriinu*

Elas kord tüdruk, kellel oli kaks sõbrannat. Ühel päeval tuli neist üks ning teatas rõõmusuil, et ees on ootamas suured pidustused ühes Euroopa pealinnas. Sõbrannad panid pead kokku ning otsustasid asja ise kaema minna. Enne pidustusi veedeti päevi mõnusasti mööda poode kolades ja vaatamisväärsusi vaadates.

Reisi tipphetke kujundas kauaoodatud pidu, kus Lõuna-Aafrika poisid lõõritasid kui lõokesed ning andsid korra üle Kanada poisile Bryanile. Bryan rockis ja ballaadis südamest. Kontserdikülastajad hüppasid ja tantsisid ja võtsid peost viimast. Seda isegi nii hoolega, et Adamsi-poiss palus mitmelgi korral tuled põlema panna, et ta seda rahvamassi näeks, kuigi tegu oli vaid mõne tuhande inimesega. Ilmselt talle meeldis. Ühel neiul õnnestus laval temaga duettigi laulda - oli vast õnnelik teine. Kui Bryan ära väsis, anti järg üle plaadikeerutajale. Ning tõeline pidu jätkus. Sõbrannad ühinesid keset saali moodustunud jenka-rongiga ja hüppasid oma jalad villi. Mängitav muusika oli aga kõrvadele niivõrd paitav, et raske oli sõbrannasid tantsupõrandalt eemale hoida. Nii tantsitigi hoolega pausi pidamata peo lõpuni. Tantsupõrandal kohtasid nad aga Lõuna-Aafrika lõokesi ja nende sõpru. Kui tuled põlema pandi ja paluti külalistel lahkuda, vahetati viisakalt küllakutseid ning e-mailiaadresse. Kiirelt suurest peosaalist väljatormates libistas prints Tuhkatriinu visiitkaardi omale ettevaatlikult taskusse.

Jõudehetkel enne tõlla saabumist võeti üles paar pildikest ning tõmmati viivuks kingadeta hinge. Veidi peale keskööd pidi Tuhkatriinu lahkuma. Tuhkatriinul jagus veel hetk kingade järele haarata ning tellitud takso kaduski pimedasse öhhe. Peale seda lennutas raudne lind lõbusa seltskonna teisele poole maakera. Koju naastes lahkusid sõbrannad üksteisest, veetsid mõnusa Jaanipäeva ning asusid tavapäraste rutiini juurde. Paar päeva hiljem tööle minnes ootas Tuhkatriinu eest leida vaid tavalise tööpäeva.

Tuhkatriinu avastas tööle minnes lauatelefonilt välismaise vastamata kõne. Numbrit uurima asudes märkas ta Lõuna-Aafrika suunakoodi. Tuhkatriinu muutus uudishimulikuks ning saatis numbrile teate, ehk teispool liine oli kellelgi mõni mure. Vastusaadud teatest selgus, justkui prints oleks käinud Tuhkatriinu kodumaal. Tuhkatriinu arvas, et sai millestki valesti aru: olid nad ju alles olnud tuhandeid kilomeetreid eemal ja prints ei teadnuski, kus Tuhkatriinu kodu asub.

Prints aga läks peojärgsel hommikul visiitkaardikese omanikku otsima - ta oli Tuhkatriinu küllakutset üllatavalt tõsiselt võtnud. Pärast seda kui oli läbi käidud terve maa, jõudis prints ka Tuhkatriinu töökoha lähedale. Kuna tegu oli riigipühaga, ei suutnud prints lauatelefonilt Tuhkatriinut leida ja jättis talle valvelauda kirjakese oma külaskäigust. Printsil oli aga kiire ning ta pidi koheselt lahkuma. Nii ei saanudki Tuhkatriinu teada printsi külaskäigust, enne kui seda märkiva kirjakese oli saanud. Kui prints ja Tuhkatriinu veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult teineteisest eraldi seitsme mäe ja mere taga tänapäevani.

__

* Antud juttu on kirjandusliku pildi saavutamiseks veidi kujundlikult muudetud ning kõik teoses olev ei ole pruukinud üks-üheselt aset leida.

FBI Canine

A police dog responds to an ad for work with the FBI. "Well," says the personnel director, "you'll have to meet some strict requirements. First, you must type at least 60 words per minute." Sitting down at the typewriter, the dog types out 80 words per minute. "Also," says the director, "you must pass a physical and complete the obstacle course." This perfect canine specimen finishes the course in record time. "There's one last requirement," the director continues; "you must be bilingual." With confidence, the dog looks up at him and says, "Meow!"

Raske päev

Kuu aega peale puhkust olen ma kergelt öeldes murdumas. Täna on lihtsalt olnud kohutavalt raske päev. Miks mõned päevad on sellised, mis panevad sind mõtlema, kas ja miks sa üldse teed seda tööd ja seal, kus sa seda teed? Need päevad on sellised, mis panevad iiveldama, seda sõna otseses mõttes. Sees lihtsalt keerab, nagu oleksid külmetanud või langenud mõne gripiviiruse ohvriks. Äärmiselt ebamugav. Emotisoonid on kontrollimatud ja väljapaiskuvad, aga püüad neid ohjeldada, sest sa ei saa lubada endale liigset emotsionaalsust töökohal, kuigi oled ka vaid inimene. Aga selle eest vastutav. Ja vastutav ka kellegi teiste tegude, lubaduste ja tegemata jätmiste eest.

Sellised päevad on täis pinget ja rõhumist, nähtamatut kilode hunnikut su õlul. Ja võibolla on need päevad sellised, mis ei tõota ka kellelegi teisele head, olgu need inimesed siis ise oma olukorra raskuses süüdi või mitte.

Ja võibolla on need päevad saatuslikud. Saatuslikud tunnete, tegude ja tuleviku suhtes. Selles firmas. Sinu elus. Saatuses.

Puhkuse monoloogid

Puhkus on üks naljakas asi. Tekivad kummalised igatsused asjade ja inimeste järele. Tavapärase rutiini järele. Ei oskagi nagu enam rutiinist välja murda ja niisama olla. Kuigi kaua oodatud puhkus on ometi käes. Mis see puhkus õieti siis on? Õigus niisama lakke vahtida ja oodata kuniks tatt laest alla kukub? Ka seda. Või rabeleda end kevadise suurpuhastusega meeletuks, samas proovides täita kõiki kunagi sõpradele antud lubadusi, kellega kokku saades ja kellele mida arvutis kiiruga nikerdades? Võibolla vahetevahel ka seda. Üldiselt on mu viimased planeerimata puhkused olnud pigem viimast laadi. Üle hulga aja on aga esimest sorti puhkus, mis viimasel hetkel otseselt plaani ei omanud, kuid siiski teoks sai. Ilmselt olen ma üsna halb puhkaja, et ei oska lihtsalt istuda käed rüpes ja siis hakkavadki naljakad mõtted tekkima. Need on umbes samasugused kohanemisraskused nagu siis, kui töökohta vahetasin, et harjumuspärane infovoog on äkitselt katkenud ning uus koht on alles võõras. Selline muutuste olukord. Ma ilmselt ei ole väga kiire muutustega kohaneja.

Suhteliselt arusaadav on ka see, miks väidetakse, et alla 2 nädala kestev puhkus pole tegelikult puhkus, et inimene ei suuda end tegelikult lühema ajaga välja puhata. Esialgu leitakse, et puhkus on jube tore. Siis läheb õige mitu päeva harjumaks sellega, et tööasjadesse ei tulegi sukelduda ning on luba eemal olla ja logeleda. Seejärel tekib mõnus harjumus ja tunne, et logelemine on tore. Et see tunne ei juurduks, ei tohikski puhkus kesta pikemalt kui 2 nädalat. Aga vahelduseks oleks mõnus ka kohe õige pikalt puhata. Lihtsalt.

Täna vaatasin väikest vaikset rohelist aedlinna. Jube mõnus. Tempo on teine ja jõuab jube palju teha. Mitte, et siin väga palju teha või kohustust oleks ja lõppeks jääb ikka ajast puudu, aga ei viitsi end ka sundida liiast. Ilmselgelt on inimesed siin rahulikumad ja märkavad rohkem detaile. Neil on aega detaile näha. Ei ole totraid ähvardavaid ohte, kuigi ka siin on omad probleemid. Koertega rannas jalutades leidsin tühja süstla. Nõela ei paistnud küll kusagilt, ent seda poleks siit ammugi osanud karta. Tsivilisatsiooni areng (või edaspidi taandareng) ei jäta ka kusagil puutumatuks.

Samas tuleb ilmselt olla tänulik selle eest, mis hetkel olemas on. Sõbranna avastas täna taas, et on nii tore, et ma olemas olen. Selliseid asju on alati hea teada. Hea on olla oluline. Olulisus ei peitu alati sõnades, vahel ka lihtsalt selles, et ollakse olemas ja tullakse asjadega kaasa, võetakse sind sellisena nagu sa oled ega püüta sind muuta kellekski teiseks. Ma ei ütle seda ilmselt piisavalt tihti, et ma väärtustan endale kalleid inimesi. Mul on hea meel, et te olemas olete.

Aitäh.

Eksperiment: leida ideaalne naine

Lugedes püstitatud kriteeriumeid, avastasin, et vastan päris mitmele isegi. Sammuke lähemale ideaalile ;)

Noormees, kes ühel pühapäeva hommikul kribis valmis oma kujutelma naisest, kellega ta ilmselt õnnelik oleks, ei ole blogipidaja, mistõttu kasutan siinkohal võimalust vahendada tema mõtteid saadud kommentaaridele:
"Vastu saab ideaalmehe kindlasti, kuid kas ideaalne igale naisele? P. varasem postitus sõbranna unistuste mehe kohta minu puhul ei kehti (näiteks puuduvad ajukirurgi paberid).

Kas igavat persooni eeldatakse 21 punkti sisust või pigem tingitud arvamus ideaalsuse mõistest endast? Ei ole oma elu jooksul kohanud igavat inimest. Pigem on mure erinevates maailmavaadetes või lihtsalt iseloomude kokkusobimatuses."

Mulle üllatuseks on tõmmanud see teema veidi rohkem tähelepanu kui oleksin osanud esialgu arvata. Mõttevälgatusest sai nali ja naljast on kujunemas eksperiment. Esimeseks ülesandeks on leida kriteeriumitele vastav ideaalne naine. Nüüd tuleks veel töögrupp kokku panna ja meetod välja töötada...

Kas ideaal on üksnes püüdmiseks või vahel ka kättesaamiseks?

Ideaalse naise kriteeriumid

Sotsiaalne eksperiment jätkub. Peale ponnistusi leida sõbrannadele mees, sain kirja ideaalse mehe kriteeriumid. Nüüd, kus on otsingutesse jäänud erinevatel asjaoludel väike paus, otsustas ka üks vallaline sõber lisada ideaalse naise kriteeriumid. Kui on teada kedagi, kes neile vastab, või kedagi, kes soovib ka eksperimendist osa võtta, vahendan ideid meeleldi. Endalgi läheb põnevaks ;)

Aga ideaalse naise kriteeriumid siis:

1. peab olema eelkõige naine... mitte tibi, feminist ega mõni muu äärmus.
2. unistab meeleldi ja teeb seda koos minuga, ning talle meeldib nende poole püüelda.
3. teab, et sport on elustiil, mitte kord kuus rulluiskudega 200m. Sporti on lahe koos teha ja see on väga-väga soovitatav (Tugitooli sport ei ole sport).
4. teab sõna ekstreemsport tähendust ja ideaalis on ta nõus minuga koos lennukist langevarjuga välja hüppama (siinkohal ei ole mõeldud lennuväljal seisvat lennukit). Loomulikult on ta nõus proovima uusi asju (kite, lumelaud, talvel -20'ga telkimine, jne).
5. armastab merd ja päikest.
6. on võimeline usaldama ennast, mind ja teab, et vahest tuleb jätta olukord juhuse hooleks.
7. ei põe oma keha pärast, isegi siis kui see ei ole ideaalkaalus aga see ei tähenda, et selle eest hoolitsema ei peaks.
8. on reisihull
9. ei ole õel ühegi inimese suhtes.
10. nutab siis kui on põhjust ja ei häbene seda (Krokodillipisarad siia alla ei kuulu).
11. vingub alla ühe 1 minuti päevas. Neid minuteid ei saa koguda... 1 minut on päevas maksimum.
12. ei ole koduperenaine ega pea hästi süüa oskama teha aga lilled, lemmikloomad võiks ellu jääda (mis ei tähenda, et ta nende eest üksi hoolitseks). Puhtusearmastus on oluline.
13. on nõus, et korter ei sobi lemmiklooma(de) pidamiseks.
14. tarbib mõõdukalt alkoholi ja kui vahest harva teeb suitsu, siis ok, kuid see ei tohi olla sõltuvus. Veinigurmaan ka olema ei pea aga teab, et Late Harvest ei kuulu joodavate veinide hulka.
15. suudab mugavustsoonist väljuda ja välkmõtetega kaasa minna või ka ise neid mõtteid genereerida.
16. on nõus elama minuga mõne aasta väljaspool Eestit.
17. armastab ennast, mind ja maailma.
18. suudab väljendada oma tundeid, mõtteid, muresid.
19. teab, et ma ei andesta petmist ja ta ei andesta seda ka mulle (Siia alla ei kuulu inimlik eksimus).
20. on muusikalembene ja üldse on tal mõningane huvi kultuuri vastu. Tantsida peab ka meeldima.
21. ja voodimängud (kuidas keegi nimetab)... :)

Kokteilipidu

R: "Kõigepealt oli kõik kapis ja siis rulliti punase vaibana kõik lagedale: vaadake meest! Ma ei oska enam midagi lisada sellisele asjale."
M: "Ma ei imesta, millega sa lükkama hakkad."
R: "Kui selja tagant röövima tullakse siis teen niimoodi" (Tõstab käed üles)
R: "Ma tulin täna nagu tõeline naine ja tundub, et ma lahkun nagu tõeline jobu. Midagi siin maailmas ka ei muutu."
R-A: "Ära parem püüa süveneda."

Head uut aastat

Uus aasta on alanud. Hea on tähistada uue aasta algust 2 korda. Annab võimalusi rohkem lubadusi anda. Ja rohkem loota, et uus tuleb vanast parem.

Esimest korda sel aastal viitsisin vastata kõikidele smsidele, mis mulle saadeti. Neid polnud sugugi palju. Ilmselt sellepärast, et maailm on kergelt virtualiseerunud. Ja omamoodi rekord ka: praeguseks hetkeks, kui päeva lõpuni on jäänud napid pool tundi, olen ma saanud juba 85 virtuaalset õnnesoovi läbi Orkuti.

Jõulutaadi ootel

Vaadates aknast välja, arvasin esialgu, et tegu on Ilmataadi varajase aprillinaljaga. Noh, et lumi tuli maha, kestab paar päeva ja läinud ta ongi. Keskmine Eesti talv. Ainult et hilinenud mõned kuud. Aga kae nalja. Lumi on juba päris mitu päeva korralikult maas olnud ja tuleb aina juurde. Jube hea, et mu uitmõte suverehvid alla panna selleks vaid jäigi. Räägitakse küll, et lumi pidada nädalavahetuseks ära sulama, aga eks me näe. Praegu selliseid märke küll tunda pole. Pigem oleks justkui Jõulutaadi ootel, et varsti peaks kinki saama (ja kui hästi läheb ja hea tüdruk olen, siis äkki saangi?).

Vahepealne eksperiment sõbrannad mehele panna ei ole veel lõplikult läbi. Ka ei saa seda päris nurjunuks lugeda. Pigem on see ootele pandud osaliselt, et areneb ise tasa ja targu nagu lauale kausi sisse rätiku alla kerkima pandud pärmitaigen. Kui liiga kaua kerkib, kerkib üle. Kui temperatuur pole õige, ei hakkagi kerkima. Ent siiski on mõne asjaga parem pigem oodata ning talitada tasa ja targu.

Mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid jõuan nende seltsi jube harva. Oluliselt harvemini kui ma tegelikult tahaksin. Tean, et kui väga tahta, on kõik võimalik ning tegelikult on asjad kinni eneses. Siiski - peale pikka tööpäeva ja väikest kodus möllu ei olegi energiat ega viitsimist järgi, et millessegi veel õhtul väga pikalt süveneda. Siis tahaks end vaid hetkeks välja lülitada, puhata ja mängida ning mõnusasti unne suikuda, et järgmise päeva katsumuste ületamiseks energiat koguda.

Kes koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise. Umbes aasta tagasi hakkasin lugema John Grogani raamatut "Marley & Me". Loomulikult ühe labradori elust. Siiras ja tõene, paljude seikadega, mille sarnast on isegi läbi elatud. Selles suhtes veidi kurvastavgi. Esimese õhinaga jõudsin raamatuga peaaegu lõpuni. Üksnes umbes 20 lehekülge jäi veel lõpuni lugeda. Ning raamat jäi kolmveerand aastaks öökapile seisma. Seisin silmitsi raskusega, mida ma kas ei tahtnud või ei julgenud ületada. Mõned nädalad tagasi võtsin end ühel pühapäeva hommikul kätte ning lugesin lõpuni. Oli raske, aga sain hakkama. Aitäh, M, raamatu soovitamise eest. Nüüd võid selle oma raamaturiiulile taas tolmu koguma saada (koos minu ülisiiraste vabandustega, ent see raamat aitas mul kasvada ja areneda, ühesõnaga oli vajalik).

"Mõned koeraomanikud arvavad, et peale nende sellist käitumist arvab nende koer, et omanik ei armasta neid enam, ent selles osas omanikud eksivad" või umbes nii kirjutati "Koerakuulajas". Lugesin ega saanud aru, kuidas võib mõnel omanikul üldse sellist arvamust tekkida. Nüüd olen emotsionaalselt jõudnud umbes samasse punkti. Näen kõrvalt, kuidas mu koer on absoluutses hämmingus kohati ega saa aru, mis ning miks midagi muutunud on. Ilmselt mõtteainet omajagu, ent eesmärk on ju õilis ja hea. Tuleb ainult need mõned nädalad järjepidev olla ja vastu pidada. Katsumus? Absoluutselt. Tahaks ju ninnu-nännutada ning teha-kõike-seda-muud-mis-on-keelatud-asjade-nimekirjas-et-mitte-olla-karja-juht. Selgroo kasvatamine.

Kui tali tuli keset oodatud kevadet ootamata, siis ehk on see väike võimalus mõnda kaotatud hetke tagasi teha või korvata?

Kohvimeister

Kujutlege ette väikest vanalinna tänavat päikesepaistelise ilmaga või kerges kevadises vihmasajus. Munakivid sillerdavad päikese käes ning õhus on tunda kevadet. Hing ihkab millegi mõnusa ja hubase järele. Ning just keset seda pisikest vanalinna tänavat õhkub kusagilt värske kohvi lõhna. Kohviku ees tänaval on paar lauakest, mis ootavad külastajaid. Kohviku uks on puidust, suure klaasaknaga, selline veidi raske ning lahti lükates natuke kägiseb. Ukse kohal ripub väike kelluke, mis annab märku uue kliendi saabumisest. Kohvikus on lauakesed ning mugavad toolid, suur aken vaatega vanalinnale. Ruum on muidu üsna valgusküllane, ent väikesed nurgasopid varjuvad hämarusse. Õhk on täis magusat värsket kohvilõhna. Ninna tungiv aroom on hingematvalt magusamaiguline. Ja leti taga seisab keskealine suuremat kasvu kiilaspäisusele kalduv härrasmees. Selline tugev, ümmarguste prillidega, muheda olemise ning muigega näol. Tervitab kõiki kliente isiklikult. Suurepärane personaalne lähenemine. Härrasmees võtab tellimuse, jahvatab oad, valmistab oskuslikult kohvijoogi, serveerib selle letile ning jääb kergelt jutustama. Koht, kust tahaks möödaminnes alati ühe hea ja värske latte haarata ning kuhu alati tagasi tulla. Koht, kus vihmase ilmaga on hea sõbrannadega tundide kaupa istuda ning uuest kingaostust pajatada. Koht, kuhu võid end unustada.

Imeline, eksole? Mul on selline härrasmees, teie pakkuge koht.

Halva auraga auto

Mitte, et kurjast saatusest paar nädalat tagasi väheks oleks jäänud, aga sel autol kohe on omadus õnnetusi ligi tõmmata. Selliseid pisikesi, aga meelt häirivaid siiski. Veidi enam kui nädalake tagasi murti parkides kõnnitee ääres juhipoolne uksepeegel ära. Ilmselt mõni jalakäija mõtles, et teeb nalja. Minul pärast kuigi naljakas polnud. Hea, et on olemas kuldsete käte ja igavese kannatusega mehi, kes viitsivad jupid algosadeks lammutada ning püüavad lego siis õigesti kokku saada. Peaasi, et toimib.

Eelmise nädala teisel poolel oli hommikune talv ootamatu nagu alati. Väike valearvestus ning oma lollus. Autoõnnetus oli käes. Kõik õnneks terved, kuid ehmatus oli suur sellegipoolest. Hea, et oli mõistlik kannataja. Paberite täitmine, kerge värin käes. Siis kindlustus ja tööle hilinemine. Tulemuseks purunenud esistange ja paremas kapotinurgas mõlk. Teisel autol päris nii hästi ei läinud, aga minu kindlustus katab kõik. Hea, et liikluskindlustus olemas on.

Kui nüüd tagasi mõelda, on see auto algusest saadik jamasid ligi tõmmanud. Enne seda, kui sellega üldse sõitma hakata sain, tuli juba juppe vahetada ja remonti viia. Aga peaasi, et ta mul sõidab. Ikkagi truu teekaaslane ja hea seltsiline, annab vabaduse liikuda ja iseenda peremees olla. Et ta mind alt ei veaks ja maha ei jätaks - muud ma väga ei palugi.

Ehk nüüd õnnetustest aitab?

Sundüürnike saaga*

Enne vist jõuab tõemeeli Issanda päike looja minna kui see teema ümber saab. Kaua tuleb veel oodata, ei tea. Aga jaksu ei ole enam. Selline aastakümnete pikkune solgutamine. 15 aastat oleme juba oodanud ja ei mingit tulemust. Nüüd hakatakse asja ümber vaatama. Ehk läheb seekord kiiremini? Vastasel juhul jõuavad õiguslikud subjektid oma õigustest vahepeal ilma jääda... Ja ega majadki kaua püsti enam seisa ilma igasuguse korrastamise ning putitamiseta. Ainsad, kes niisugustes tingimustes veel mõnda aega rõõmsalt elada tahaksid, on ilmselt mu köögi vallutanud hiired.

Kaua seda Eesti rahvast mõnitatakse? Ilmselt ei ole meie riigiisad ise olnud sellises situatsioonis. Ei puutu kokku enda loodud kolmanda või neljanda Eestiga. Nimetage, kuidas tahate. Ja ega igaühele ju 10 000 eest Kalamaja korterit anta. Mnjah. Sapiseks kisub.
*

Kuri saatus

E-S Tüüri ooper Wallenberg oli üle ootuste hea. Näitlejameisterlikkus suurepärane ning teos ise huvitav. Soovitan soojalt.

Päevale pani punkti aga see, et auto juurde jõudes avastasin sellelt ehmatusega mõlgid. Mitte ühes, vaid lausa viies (!) kohas. sellised 3-4 tükki koos, nii pöidla suurused kõrvuti. Pagasiluugi otsas, pagasiluugi peal, tagumiste poritiibade servadel ja keset katust. Absoluutne ehmatus. Ei tea, kas nutta või naera, karjuda, sõimata või jalgu trampida. Tundsin, kuidas veri pähe tõusis ja emotsioonid absoluutselt üle keesid. Laupäeval läks autol sidur, alles eile sain sõitva auto kätte ja nüüd siis selline jama. Uskumatu!

Terve tänava serv oli täis selliseid rusikasuurusi tumedaid kive (umbes nagu raudteeliiprite vahel lebavad). Ilmselt oli viadukti alt läbi lennanud veidi suurema kiirusega lahtise kivikoormaga veok, kust olid kivid lendu saanud. Tõenäoliselt oli ka teisi autosid, mis nendega pihta olid saanud (eestlaslik kahjurõõm). Süüdistada pole kedagi. Nende ca 14 tunni, mis auto seal tiheda liiklusega kesklinna tänaval parkis, jooksul võinuks sealt mööda sõita ükskõik millal ükskõik kes ning ei tee kuidagi kindlaks kust ja kunas need kivid lendu said. Üks on aga kindel: kaskot mul pole, liikluskindlustus seda ei hüvita ning kuhugi teatada ei ole lihtsalt mõtet, sest see jääb enam kui kindlalt tulemuseta. Auto mõlkide ja värvikahjustuste lappimine on aga ilmselgelt üsna kallis töö. Veidi liiga kallis 12 aastat vana pesukoti jaoks.

Ainus positiivne toon, mis ma näha suudan, et vähemasti tuled-klaasid jäid terveks. Läks napilt. Sinna ma enam oma autot parkida igatahes ei taha. Pühapäeval sai ta kenasti puhtaks pestud, täna õhtuks nägi ta välja nagu porikäkk. Mnjah. Kesklinna rõõmud.

Et selle autoga pole mul ka algusest saadik kuidagi vedanud: juba ostes jooksis käigukasti õli ning pooltelje zimmerling tuli vahetada. Suutsin mõni kuu peale autoostu väikse kõksu teha. Seejärel sõitsin rehvi puruks ning sama päeva õhtul vastasistuja ukse alla mõlgi (sest ma lihtsalt ei näinud seda pagana telliskiviserva!). Seejärel kukkus kesklinnas summuti alt ära, mida ei saanud enam lappida ja tuli uus panna. Siis korduv piduriremont. Ja värske lumega libisemisse minekul mõlema silla alt ära sõitmine. Hammasrihma purunemine ning mootori kokku jooksmine ja sellest tulenev mootoriklappide ja klapisääretihendite vahetus (vähemasti õli võtab nüüd veidi vähem). Uus aku. Veelkord piduriremont ja rooliotste vahetus. Nüüd siis terve sidurikomplekt... Midagi veel? Hetkel koheselt ei meenu. Kõlab nagu ma oleks juba peaaegu uue auto kokku pannud vahepeal. Tean, et vanad autod on kõik järelmaksuga...

Ebaõnn. Või lihtsalt kuri saatus?

Möku

Täna hommikul tõusin ma ilmselt vasaku jalaga (kuigi parem puudutas enne maad). Vahel, õnneks küll harva, on lihtsalt selline päev, et ärkad juba eos eelarvamuste ning halva tujuga. Kohe mitte midagi ei sobi ja sina ei sobi mitte kellelegi. Kohe mitte kuidagi.

Ja siis tuleb trots. Ise pean kõigega hakkama saama, ise olen ma siia jõudnud ja end nendesse asjadesse keerutanud ega saa eeldada, et keegi teine minu eest vastutab või mu asjade eest hoolitseb. Ainult ise pean ma kõike korraldama ja ära tegema. Ja käigu kõik teised kuradile. Kuigi nad ei pruugi sugugi halba mõelda ega soovida.

Selline konkreetne ja vastik. Keriks koju voodisse ja tõmbaks teki hooga üle pea. Mossitaks niimoodi vaikselt omaette, ilma et kellelegi jalgu jääks. Kõik ei tantsi ju minu pilli järgi. Siuke möku.

Mitte-millegagi-hakkama-saamise-päev.

Pimekohting

Paari nädalane vaikus on tingitud eelkõige mu vahepealsest tervislikust seisundit. Suutsin mingi viiruse üles korjata ning püstijala peal läbi põdeda, sest koju jääda polnud ometigi mahti. Eks neid tagajärgi kannatan veidi siiamaani, kuid nüüd lõpuks hakkab üle ja korda minema. Hääl on lõpuks tagasi, kuigi vahel veel kähiseb. Köhast olen ka enam-vähem lahti ning nohu üldjuhul juba taandunud. Jeei! Mental note järgmiseks korraks: viiruse ilmingute esinemisel tuleb jääda paariks päevaks koju põdema.

Seevastu hoopis huvitavam oli pimekohtingu seik. Eksperiment sõbrannad mehele saada hakkas lõpuks ometi vilju kandma, ent kogu asjal oli üksnes üks puudus: pimekohtingul ei osalenud kumbki sõbranna, kelle jaoks ma tegelikult meestejahi välja kuulutasin. Kuigi, tuleb tõdeda, olid vallalised, kelmikad ja seksikad asetäitjad koheselt käepärast võtta. Kõigepealt pool päeva šoppamine, seejärel sättimine ning kolmanda sõbrantsi õhtuplaanide jooksujalul muutmine. Poolel teel kohtingule selgus, et üks sõbrants on kohtunud teise kohtingu korraldava osapoolega juba varem. Nii umbes 15 aastat tagasi. Eesti on ikka väike küll.

Tunnise hilinemisega kohalejõudmine. Small talk. Mõned snäkid. Eriliselt sarkastiline näoilme ühel neiul. Õhtu edenedes siiski ilme muutus oluliselt ning saime hakkama. Tibiduo Absoluutselt. Alias. Absoluutselt geniaalsed seletused, nt "mupsutrull, keda sa pupsutad". Kõvasti naerda. Ja arusaamale jõudmine, et kõik mehed ei ole sarnased: mõni suudab laterdada oluliselt rohkem kui keskmine naisterahvas, aga ka see on vahel andeks antav. Kõik ei ole just kirkaimad kriidid karbis. Aga nendeta oleks elu igav. Vabandades lahkumine peale südaööd.

Pimekohting - why not - teinekordki!

Unistuste mees

Mõningaid unistuste mehe kriteeriumeid:
1) Temaga ei tohi hakata igav;
2) temaga peaks saama jahuda maailmaprobleemide üle kuni varaste hommikutundideni nii, et ei pane aja kulgu tähelegi;
3) ta võiks teha vähemalt pühapäevahommikuti hommikusöögi ja selle mulle voodi tuua;
4) ta peab armastama Stefit;
5) Ta ei pea olema rikas, küllaga peaks raha olema selliselt, et minu järjekordsele kingaostule ei vaadataks kurjustava pilguga... ja raha puudumise või selle olemasolust kodus ei räägita... kuna seda ON
6) ta peab mind jumaldama;
7) ta peab olema suure hingega;
8) ta võiks olla välismaalane või käia ohtrates väliskomandeeringutes;
9) ta ei tohi püüda mind muuta;
10) ta võiks hinnata aega, mida voodis veedetakse... mitte seksimiseks vaid niisama lakke sülitamiseks;
11) ta peab armastama reisimist;
12) ma pean suutma teda austada ja usaldada...
13) ta peab armastama ja asutama minu sõpru;
14) ta võiks aru saada, et kingituste tegemine ei ole seotud sünnipäevade ja jõuludega...
15) ta peaks mind ka armastama ja jumaldama...
16) Ei tohi haiglaslikult armukadetseda. Natuke küsimusi on lubatud...
17) Peab oskama aeg-ajalt lihtsalt musitada.
18) peab armastada tantsida; ning
19) ta peab aru saama, et mulle meeldib kinos vaadata üksnes MULTIFILME
20) ja siis peaks aegajalt huvi tundma eluolu üle. Aga mitte ahistavalt palju.
21) ja kas juba oli, et kallistada peab oskama...
22) ... ja mõnusalt "pinget" üleval hoidma
23) ja voodis peaks olema huvitav, aga see selleks... ja mitte alati voodis...
24) ta peab olema ilus ja huvitav
25) ta peaks olema ajukirurg või keegi selline, et ma saaks talle alt üles vaadata, aga püksid on ikkagi minu jalas

Vallalise mehe kriteerium

Plaan sõbrannale mees leida, on toonud kaasa päris huvitava tagasiside. Kui olin MSNi endale pannud nimeks "missioon: sõbranna mehelepanek - kandidaate?" siis esimese hooga reageerisid nimele vaid naisterahvad, kes uudishimutsesid, et millest selline nimi ning miks vaja sõbrannale mees leida. Nüüd, kui missiooni algusest on möödas juba mõned päevad, hakkavad vaikselt ka mehepojad huvi tundma. Läheb põnevamaks.

Kus on, sinna tuleb juurde. Ja nii ka seekord. Mehelepandavate sõbrannade hulk on kahekordistunud: nüüd tuleks leida juba kaks vallalist nooremapoolset meesterahvast, kes huvituksid naisterahvastest. Tõenäoliselt läheb sellega ka minu elu lihtsamaks: on pakkuda meestele suuremat valikuvõimalust. Läheb naljakamaks.

Täna pudenesid muuseas jutu sees ka vallalise mehe omadused: armastab laulda, tantsida ja trummi mängida. Seda kõike võib vabalt tõlgendada ka ülekantud tähenduses.

Vallalisele mehele on aga ainult üks kriteerium: ei oma võimalikke komplikatsioonide tekkimise aluseid asjasse pühendamata kolmandate isikute poolt.

Ma ikka oleks pidanud vist juristiks õppima minema...?

Tõelises talves

On esmaspäeva hommik. Kell on pool kaheksa. Äratab. Keeran otsustavalt teise külje - ma ei ole üldse hommiku inimene. Sinna see läks: mõte minna hommikusse trenni. Otsustan nautida veel oma vaba päeva ja pikka nädalavahetust. Jube mõnus on. Terved kaks eelnevat päeva on sisuliselt maha magatud ja mölutatud. Puhkus omamoodi.

Pool 11 heliseb telefon. Jagelen veidi kulleriga ning otsustan üles tõusta. Mõnus ringutus ning tekk ei taha üldse pealt libiseda. Uimerdan kööki ja söön midagi. Tõeliselt mõnus esmaspäeva hommik. Ah nii need inimesed elavadki, kes nädala sees koguaeg tööl ei pea käima? Võtan ette põhjaliku põrandapesu. Seejärel korralik lõuna uue ärikeskuse trendikas kohvikus. Elu on jube mõnus.

Võtan linnast sõbrantsi peale. Suure kaubanduskeskuse parklas kohtume teisega. Kell on kolm. Alustame teed teise Eesti otsa. Väljas hämardub, sajab vihma. Jaanuar hakkab juba läbi saama, aga talvest pole haisugi. No kohe mitte ei ole. Veidi kahju on. Aga maantee on selle eest üsna hästi sõidetav, pole libe ning autode voor kuigivõrd ei häiri. Peale paaritunnist sõitu on mul taaskord hea meel, et otsustasin Regio kaasa võtta. Paarsada kilomeetrit eemal seisva auto pagasiruumis oleks temast äärmiselt vähe kasu ilmselt. Keerame põhimaanteelt veidi kõrvale ja avastame end ühtäkki justkui kuskilt suurlinna piiripealt: kõik kohad on linnast välja suunduvaid autosid täis, on kerged ummikud. Ilmselgelt sisenesime tipptundi. Ringteedel keerutades tabasin jälle, kuidas ma üle hindasin oma orienteerumisvõimet, ent õnneks juhatavad märgid üsna hästi sinna, kuhu vaja. Võtame suuna Eesti Talvepealinna poole ja ühtäkki hakkab sadama laia ning paksu valget lund. Mida lähemale me jõuame sihtpunktile, seda valgemaks läheb maa ja libedamaks tee. Uskumatu: Talvepealinnas ongi maa valge ja isegi hanged, tõeline talv, ka termomeeter näitab nulli. See on võrratu. Kilkame lumesajus nagu väiksed lapsed.

Peale ürituse lõppu tahtsime teha seda, milleks me siia tulime: minna pubisse. Meie kurvastuseks selgus, et see on juba mõnda aega tagasi kinni pandud. Veidi nördinult sammume pitsa-koha poole. Parimaks üllatuseks on fantastiliselt maitsev imeõhukese põhja peal tehtud pitsa. Hakka siin või tihedamini söömas käima, kui see vaid nii kaugel ei oleks. Lihtsalt pitsa pärast paarisadat kilomeetrit... võib ju vahel ette võtta ka, või mis? Mul on äärmiselt kahju, et pean järgmisel päeval tööle minema. Nii oleks tahtnud veel jääda lund nautima. Lihtsalt vaadata seda vaikset väikelinna õhtuhämaruses, lampide surinas, lumesajus, varjude mängus. Ja seejärel talvist päikesetõusu. Aga südaööst lahutab meid napilt paar tundi ning aeg on ette võtta kodutee.

Umbes 60 km pealinnast vahetame juhtpositsiooni. Kell on ammu kaugelt üle südaöö. Juht pikast sõidust väsinud ja saan esimest korda sõita automaatkäigukastiga. Ennatlikult kerisin ühe jala tagumiku alla, et sidurdamine pähegi ei tuleks. Maantee on tühi. Viimased sadakond kilomeetrit sõidame üksnes ühe rekkaga võidu: meie peatume, tema möödub, tema aeglustab, meie möödume, meie aeglustame, tema möödub ja nii see tee läheb. Tundub, et oleme suutnud talve endaga kaasa võtta: lumesadu tiheneb ning nähtavus muutub kohati isegi üsna halvaks ja tee libedamaks. Aga meeleolu on hea ning tunne kindel.

Lõpuks pealinn. Ronime sõbrantsiga mu külma autosse. Viin ta koju. Enne koduteele keeramist libistan pilgu sujuvalt üle kella. Aeg on läinud tõeliselt kiiresti. Kell on peagi kaks. Uneaega jäänud vaid mõni tund. Äkki meenub, et ahi jäi kütmata ning tuba on jahe, kuid see ei morjenda mind. Mu näol on veider naeratus ja hinges hea tunne. Tõeliselt korda läinud päev. Suurepärane!

Mõistan, mida tähendab vabadus. Selliseid killukese Tõelise Talvega päevi võiks olla veidi rohkem.

Missioon: sõbranna mehelepanek

Kosjakontor on avatud. Ja täies hoos. Mul on uus huvitav hobi, nagu sõbrants ise arvas. Ent tundub, et tal pole selle vastu mitte midagi tegelikult. Niisiis on mul uus missioon: sõbranna mehele panna. Mitte, et ta sellega ise hakkama ei saaks, aga mul peab ju ka põnev olema. Ja natuke värsket verd kuluks ehk marjaks ära. Pealegi tahaks pika laua taha ka vahelduseks saada ning šampaklaase kõlistada. Meeldiv oleks.

Ehk siis kui on kuskil vallalisi meesterahvaid ripakil, võin vabalt kohtingu korraldada. Ainult info on veel puudu :)

Mälestused

Vahetevahel on nii hea kuulda midagi sellist, mille olid natuke unustanud. Kuulda midagi tähtsusetut, ent midagi sellist, mis toob hinge sooja tunde ja naeratuse näeole. Vahel isegi sellise magusvalusa igatusegi. Ikka tahad ju tagasi headesse hetkedesse. Ja niiviisi lollakalt omaette naeratades, unistav pilk silmis, jääd sa teiste seas omaette trennis unistama või kohvikulaua taha istuma. Ühtäkki ei kuule ega näegi, mida teised teevad, vaid kõrmus kumiseb ainult muusika. Ka selline, mida tavaliselt ei kuula. Mälestustel on vahetevahel imeline jõud.

Mõned sellised asjad taastavad hetki ja emotsioone nendes. Uksumatult teravalt on vahel võimalik midagi uuesti tunda, kuigi see tunne on natuke teine. Esimene üllatusmoment on ju möödas, mis aga omakorda ei tähenda, et taas esile kutsutud emotsioon oleks vähemväärtuslik. See võib olla hoopis olulisem, kui esmapilgul näib. Olulisem, et suudad tagasi minna hetke.

Kassiahastus

Sellised asjad juhtuvad, kui:
- on olnud üsna raske töönädal seljataga ning see jätkub
- jõuad hommikul kell 5 koju, aga oled lubanud kella 12ks minna kutsade sünnipäevale
- koju tagasi jõudes roomad voodisse ja 3 teki all lebades arvad, et ikka veel on külm
- eilsest alkoholiga ilmselgest liialdamisest tekkinud pohmakas pole ka õhtuks vel otsustanud lahkuda

Põdemine, kudemine, katki olek, vegeteerimine, kassiahastus. Ilmselt neid sõnu on veelgi, mis sobivad ilmestamaks tänast päeva. Ja tühjad lubadused, mis äkki nii tühjaks ei jäägi.

Aga sai end välja elada, uue klubi ära näha, sõpradega tore õhtu veedetud ning vahelduseks ennast tuulutatud. Vahetevahel on ka sellised päevad lubatud nagu täna. Hea, et homme pühapäev on ja saab veel asjalik olla. Hea, et homme ei pea tööle minema. Väiksed positiivsed asjad.