Paar nädalat tagasi sain telefonikõne ühest hulgimüügifirmast, kelle kuulutus on juba kuude kaupa internetis rippunud, otsides endale väidetavalt personalijuhti, kuid tööülesannete kirjeldus on suures osas kõike muud, alustades võlgade sissenõudmisest ja lõpetades sekretäri tööga. Olin seda kuulutust mitu korda vaadanud, ent otsustanud sinna mitte kandideerida, sest koht ei tundunud selline, kus ma tegelikult töötada tahaks. Ka helistanud neiu ei tundunud olevat just entusiastliku häälega.
Eile pärastlõunal sain neilt üllatuslikult uue kõne, milles nad siiski palusid mul tulla töövestlusele täna kella 10ks. Kuigi suuri panuseid ma kohale ei pannud, otsustasin siiski kohale minna ja järele kaeda, millega tegu on.
Töökohta pakkuv hulgimüügifirma asub kuskil lasnamäel. Olgugi, et olen põline lasnamäe pliks, ei suutnud ma antud maja asukohta esimese 10 minuti jooksul korralikult tuvastada. Suurema magistraali ääres ei olnud ühtegi silti, mis viitaks eemaltki antud ettevõtte asukohale. GPS viis mind küll õige numbriga maja juurde, ent GPS ei tunne tähti, ehk siis tuli mul otsida ise üles maja lisandiga h. Veidi tiirutamist ja segaduses pilguga ringi vahtimist ning oligi madal paekivist veidi väsinud välimusega maja leitud.
Maja küljel asus väike plakat antud firma nimega ning viitava noolega sõita ümber maja nurga. Veidi auklik asfalttee kulges plekkangaaride vahelt. Nii kui olin auto nina saanud maja nurga taha, vaatas mind veidi kummalise näoga sinistes tunkedes meesterahvas, kes suures metalltünnis lõket tegi, justkui oleksin eksinud. Kõik ihukarvad kisendasid pigem, et keeraksin otsa ringi ja sõidaksin minema: olin sattunud justkui 90-date alguses tehtud Tallinnfilmi, mis püüab selgitada äriajamist enne Interneti ajastu saabumist. Samal hetkel märkasin endast vasakule jäävat garaažiust, millel pisike räbaldunud, tuulest ja vihmast räsitud silt antud ettevõtte nimega, mille kohal, üsna kõrgel seismas uksekell.
Parkisin auto maja äärde, vajutasin kella ning hetk hiljem kohtusin tõelise vene laomehega: välimuselt umbes kolmekümnene, õliste teksade ja sellise kergelt läbipaistvast materjalist ilmselt Poolas või Hiinas toodetud t-särgiga, nagu kunagi aastaid tagasi Kadaka turul müüdi, nokkmüts peas nätsu närimas. Pärisin viisakalt, kust võiksin leida neiu, kes mulle helistas. Noormees mõtiskles veidi omaette, ent jõudis lõpuks siiski järeldusele, et tunneb sellenimelist isikut ja juhatas mind tagasi ümber maja nurga klaasustest sisse teisele korrusele ümber nurga hämarasse koridori, kus asus kergelt koorunud värviga tumedaks võõbatud robustne sekretäri lett. Sellist kontorimööblit pole ma ammu näinud.
Leti taga seisis teksades ja t-särgis neiu, kes hädisel häälel päris, kas tulin vestlusele. Saanud jaatava vastuse, pistis mulle pihku pehmete kaantega klade, millel lahtine paberileht trükitud küsimustega ja pastaka ning käskis täitma hakata. Otsisin endale tema leti vastas asuval veidi väsinud mustal nahkdiivanil vaba koha kellegi käekoti ja jope kõrvale (ilmselt sama sekretärineiu omad?).
Lasin kiirelt silmadega umbes 15 paberile trükitud küsimusest üle. Teemaks oli uus töölepingu seadus ja enamik neist puudutasid koondamise teemat. Esimene ja kolmas küsimus olid identsed, üksnes erinevas sõnastuses. Kaugemale ma oma süvenemisega kuigivõrd ei jõudnudki. Kõrv haaras tahtmatult vastasistuva sekretärineiu telefonikõne vestlust. Neiu oli leidnud kuskilt CV portaalist kellegi Cv ning pakkus talle sama kohta, mis mullegi. Kui teispool toru uuriti temalt, kes ta on ja miks lahkumas, teatas neiu end olevat personalijuht ning soovib õppima asuda. Ahaa, kõrge puidust barjääri taga hämaras koridorinurgas ei istugi sekretär, vaid seesama personalijuht, kelle kohale mina peaksin kandideerima?
Neiu teatas telefoni kandidaadile vaikse ja nördinud häälega palgasoovi mitte sobivuse kohta, selgitades, et nemad pakuvad eelkõige kuskile Eesti keskmise palga kanti ja lubas kandidaadiga taas ühendust võtta. Samal ajal kostis eemalt seina tagant naisterahva venekeelne jutuvadin, milles ta klienti kirus, kellega oli hetk tagasi eesti keeles viisakalt telefonitsi suhelnud. Ilmselt müügisekretär.
Kogu see situatsioon pani mind vägisi muigama. Personalijuhtimisest polnud selles ruumis, kus viibisin, ka haisugi mitte. Arvestades ette antud küsimusi, on neil ees ilmselt lähiajal suurem koondamine, kuigi töötajaid ei paistnud just palju olevat. Ka varem uuritud ettevõtte kodulehel oli info üsna kesine ning leidus ka omajagu kirjavigu. See ei ole kindlasti ettevõte, kus tahaksin töötada. Tõusin diivanilt püsti, tänasin viisakalt ja teatasin oma kandideerimisest loobumisest. Neiu vaatas mind veidi pettunud ilmel ja pobises midagi lõua otsa. Sammusin trepist alla, istusin autosse ja sõitsin minema, emotsioonid vuhisemas peas.
Ilmselt on see firma osa maailmast, kus ümbrikupalgad on ikka veel tavalised ning paljuski pole kaasaegsest ärieetikast ega -keskkonnast suurt midagi kuuldud. Sellistest keskkondadest tulevadki tõenäoliselt need umbkeelsed töötajad, kes hiljem teises firmas teatavad, et firmal on nagunii kõikide asjade jaoks oma süsteem ja nemad sellest nagunii aru ei saa. Sõna "seadus" ei tähista neile seda, mida enamikele teistele inimestele.
Tõepoolest, selleks et hinnata oma olemasolevat kogemust ja uusi võimalusi, tuleb näha ilmselt ka sellist maailma.
teisipäev, 22. juuni 2010
neljapäev, 17. juuni 2010
Asjad, mida enam ei vaja
Viimasel ajal on olnud mu kasutuses mitmeid telefone, mis päriselt ei saa kunagi minu omaks. Kui varasemalt olen ma harjunud salvestama numbreid telefoni, sest seal ju ruumi on, siis nii ongi mitmed olulised telefoninumbrid telefonide vahetustega kaotsi läinud. Ja sim kaardile jäänud paljud numbrid, mida ma tegelikkuses igapäevaselt enam ei vaja.
Surfates ringi oma sim-kaardi mälus, jõudsin ma järeldusele, et võin telefonis olevad numbrid laias laastus kolmeks jagada: 1) inimesed, kellega suhtlen tihedalt ja number on pidevas kasutuses, 2) inimesed, kelle numbrit võiks vaja minna teatud küsimustes või situatsioonides, aga kellega võibolla väga tihti ei suhtle ja 3) inimesed, kelle number on telefonis, aga kellega olen tegelikkuses kaotanud pidepunkti, mille najal suhelda. Muidugi on veel ka neljandad inimesed, kelle telefoninumber peaks olema mu telefonis, aga erinevatel põhjustel seda seal pole.
Ilmselt ajapikku koguneb inimese ümber nii palju infot ja esemeid, et aeg-ajalt tuleb lihtsalt üks suurpuhastus teha. Kapist ära anda seelik, mis muidu on ilus ja armas ja nagu ei raatsikski, kuid enam korralikult selga ei lähe või katkised saapad, millega kilomeetreid koos maha vantsitud, peavad lõpuks leidma oma tee lõplikku puhkepaika prügilas. Samamoodi telefonist eemaldada numbrid, mida tegelikkuses igapäevaselt ei kasuta. Liigset pagasit pole mõtet endaga kaasas kanda.
On vaja teha ruumi uutele inimestele ja asjadele oma elus. Kui vana hõivab ruumi, ei mahu uus ellu sisse astuma. Ainus küsimus on, et päris korralikke asju niisama ära visata ei tahaks, kuid kuhu need anda või panna?
Samas peab hoolitsema selle eest, et vajadusel on olemas teadmine, kust asemele hankida uus ese või number, kui seda taas vaja peaks minema.
Surfates ringi oma sim-kaardi mälus, jõudsin ma järeldusele, et võin telefonis olevad numbrid laias laastus kolmeks jagada: 1) inimesed, kellega suhtlen tihedalt ja number on pidevas kasutuses, 2) inimesed, kelle numbrit võiks vaja minna teatud küsimustes või situatsioonides, aga kellega võibolla väga tihti ei suhtle ja 3) inimesed, kelle number on telefonis, aga kellega olen tegelikkuses kaotanud pidepunkti, mille najal suhelda. Muidugi on veel ka neljandad inimesed, kelle telefoninumber peaks olema mu telefonis, aga erinevatel põhjustel seda seal pole.
Ilmselt ajapikku koguneb inimese ümber nii palju infot ja esemeid, et aeg-ajalt tuleb lihtsalt üks suurpuhastus teha. Kapist ära anda seelik, mis muidu on ilus ja armas ja nagu ei raatsikski, kuid enam korralikult selga ei lähe või katkised saapad, millega kilomeetreid koos maha vantsitud, peavad lõpuks leidma oma tee lõplikku puhkepaika prügilas. Samamoodi telefonist eemaldada numbrid, mida tegelikkuses igapäevaselt ei kasuta. Liigset pagasit pole mõtet endaga kaasas kanda.
On vaja teha ruumi uutele inimestele ja asjadele oma elus. Kui vana hõivab ruumi, ei mahu uus ellu sisse astuma. Ainus küsimus on, et päris korralikke asju niisama ära visata ei tahaks, kuid kuhu need anda või panna?
Samas peab hoolitsema selle eest, et vajadusel on olemas teadmine, kust asemele hankida uus ese või number, kui seda taas vaja peaks minema.
reede, 11. juuni 2010
Keskturg on imeline
Minu esmane käik Szolnoki turule ei vapustanud mind sugugi: valik oli väike, turg ise samade hindadega, mis poes, kohati ehk veidi kallimgi. Veidi varem soovitas I mul külastada Balti Jaama turgu, ent sinna ma kuidagi ei jõudnud ja olles sealt kunagi varem saanud kahtlase väärtusega kaupa, ei olnud ma sellest ka kuigi innustatud, lisaks on sinna jube kehv parkida. M soovitas läbi astuda Keskturult. Nii ma mõned päevad tagasi sammud sinna seadsingi.
Suhteliselt mõtlematu viga oli sularaha vähene kaasa võtmine, ent tuli läbi ajada sellega, mis oli. Sularahaautomaati ma ometi otsima minna ei viitsinud, kuigi avastasin selle hiljem üsna lähedalt, Grossi poe juurest. Tõepoolest, Keskturu lihavalik on lausa uskumatu. Värske ja ilusa hakkliha saab kätte juba alla 30 krooni/kilo. 90% noorlooma ja 10% sealiha hakkliha segu saigi täpselt 30 krooniga. Lisaks oli lihasaalis nii palju erinevaid lette selliste lihatükkide valikuga, et mine võta milline meeldib. Nüüd tuleb mul ilmselt hakata endale selgeks tegema, mis liha osa milleks hea on, sest praegu ma tõesti valida eriti muu järgi kui hinna, ei osanud. Puu- ja juurviljavalik on seal ka täitsa tegija ning hinnad on kas enam-vähem samad, mis poes või isegi veidi soodsamad, olenevalt sellest, mida täpselt osta. Tomatid nägid igatahes mahlasemad, küpsemad ja värskemad välja kui Rimis või Selveris samas hinnaklassis olevad. Ainult piimatoodete valik on nigelavõitu, kuigi ei saa mitte mööda minna lahtiselt müüdavast kohupiimast ja kodujuustust. Ühe asja üle pean ma veidi virisema ka: olles Keskturul tegelikult sisuliselt esimest korda, polnud mul halli aimugi, kus seal midagi asub ja lihasaali sain otsida ikka jupp aega. Selles osas oleks väike piirkondadega turuplaan turuväravas ikka väga abiks asi. Nüüd, kus esimene luure on tehtud, tuleb ilmselgelt nädala menüü ikkagi kokku panna ja asju korraga minna ära ostma, et poleks mitu korda sõitmist. Lihavaliku osas saab ilmselt Keskturust üks mu soositumaid paiku. Aitäh, M, hea vihje eest.
Suhteliselt mõtlematu viga oli sularaha vähene kaasa võtmine, ent tuli läbi ajada sellega, mis oli. Sularahaautomaati ma ometi otsima minna ei viitsinud, kuigi avastasin selle hiljem üsna lähedalt, Grossi poe juurest. Tõepoolest, Keskturu lihavalik on lausa uskumatu. Värske ja ilusa hakkliha saab kätte juba alla 30 krooni/kilo. 90% noorlooma ja 10% sealiha hakkliha segu saigi täpselt 30 krooniga. Lisaks oli lihasaalis nii palju erinevaid lette selliste lihatükkide valikuga, et mine võta milline meeldib. Nüüd tuleb mul ilmselt hakata endale selgeks tegema, mis liha osa milleks hea on, sest praegu ma tõesti valida eriti muu järgi kui hinna, ei osanud. Puu- ja juurviljavalik on seal ka täitsa tegija ning hinnad on kas enam-vähem samad, mis poes või isegi veidi soodsamad, olenevalt sellest, mida täpselt osta. Tomatid nägid igatahes mahlasemad, küpsemad ja värskemad välja kui Rimis või Selveris samas hinnaklassis olevad. Ainult piimatoodete valik on nigelavõitu, kuigi ei saa mitte mööda minna lahtiselt müüdavast kohupiimast ja kodujuustust. Ühe asja üle pean ma veidi virisema ka: olles Keskturul tegelikult sisuliselt esimest korda, polnud mul halli aimugi, kus seal midagi asub ja lihasaali sain otsida ikka jupp aega. Selles osas oleks väike piirkondadega turuplaan turuväravas ikka väga abiks asi. Nüüd, kus esimene luure on tehtud, tuleb ilmselgelt nädala menüü ikkagi kokku panna ja asju korraga minna ära ostma, et poleks mitu korda sõitmist. Lihavaliku osas saab ilmselt Keskturust üks mu soositumaid paiku. Aitäh, M, hea vihje eest.
neljapäev, 10. juuni 2010
Tehnika geen, suure tähega
Kui olin L-ga kõnet lõpetamas, teatas ta, et meil on perekonnas ikka tõeline Tehnika geen ja seda suure tähega. Vähe sellest, et minu ligiduses kipub aegamööda tehnika üles ütlema: mul pole olnud ühtki mobiiltelefoni, mis poleks garantiiremondis või niisama remondis käinud, viimase ostis Elisa isegi tagasi; arvutid hakkavad crashima, kui neid kasutan, või muutuvad niisama aeglaseks ja koduarvuti klaviatuuri pooled nupud on lakanud viimase paari nädalaga korralikult töötamast; hommikul smuutit köögikombainiga tehes avastasin selle plastikust korpusest suure lõhe, kuigi kombain on alles poolteist aastat vana.
Teada on, et mu isa käes ei püsi kottide lukud ja autod kipuvad lagunema (või on asi selles, et ta eelistab alati osta pigem autosid, mida palju ei liigu ja tahab olla veidi eriline). Nüüd oli ta ostnud pool aastat tagasi uue trimmeri, millega maal mõnus suurt rohtu niita, ent et talv vahele tuli, polnud peale ostmist keegi seda pakendist välja võtnud. Ja ennäe üllatust: trimmeri plastikust korpusest vaatas meile vastu suur pragu. Tutt-uus trimmer ja katki. Samas ei tule ju selle peale, et peale poest kauba ära toomist üle kontrollida, ega kuskil ükski asi katki või praguline pole. Usaldad ikka poest saadavat üldjuhul kvaliteetset kaupa. Sellised asjad saavad ilmselt juhtuda ainult meie peres.
Ilmselt pole minu tehnikaaura või siis perekondliku tehnika geeni asi mitte selles, kes istub masina ja tooli vahel, vaid mõjub ka veidi kaugemale. Hakkasin uurima kui palju me oma Austraalia reisiga Etihadi kliendikontole M-ga koos punkte kogusime. Vaatan üht ja teistpidi, kasutades isegi nende miilikalkulaatorit, ent ei saa kuidagi seal olevat summat kokku, vaid ikka veidi enam. Ilmselt oli tagasilennul Austraaliast arvesse läinud ainult M lend, minu oma jäänud arvestamata. Kuidas, mine võta kinni. Ja loomulikult olin ma ühe lennu boarding passi kontsu suutnud ära visata, arvates, et seda nagunii vaja ei lähe, kuna check-inis kinnitati meile igal pool, et punktid lähevad kenasti arvele. Egas midagi, kirjutasin jälle ühe pika kirja. Nüüd ootan lisaks Air Balticule vastust ka Etihadist. Ma kohe oskan.
Teada on, et mu isa käes ei püsi kottide lukud ja autod kipuvad lagunema (või on asi selles, et ta eelistab alati osta pigem autosid, mida palju ei liigu ja tahab olla veidi eriline). Nüüd oli ta ostnud pool aastat tagasi uue trimmeri, millega maal mõnus suurt rohtu niita, ent et talv vahele tuli, polnud peale ostmist keegi seda pakendist välja võtnud. Ja ennäe üllatust: trimmeri plastikust korpusest vaatas meile vastu suur pragu. Tutt-uus trimmer ja katki. Samas ei tule ju selle peale, et peale poest kauba ära toomist üle kontrollida, ega kuskil ükski asi katki või praguline pole. Usaldad ikka poest saadavat üldjuhul kvaliteetset kaupa. Sellised asjad saavad ilmselt juhtuda ainult meie peres.
Ilmselt pole minu tehnikaaura või siis perekondliku tehnika geeni asi mitte selles, kes istub masina ja tooli vahel, vaid mõjub ka veidi kaugemale. Hakkasin uurima kui palju me oma Austraalia reisiga Etihadi kliendikontole M-ga koos punkte kogusime. Vaatan üht ja teistpidi, kasutades isegi nende miilikalkulaatorit, ent ei saa kuidagi seal olevat summat kokku, vaid ikka veidi enam. Ilmselt oli tagasilennul Austraaliast arvesse läinud ainult M lend, minu oma jäänud arvestamata. Kuidas, mine võta kinni. Ja loomulikult olin ma ühe lennu boarding passi kontsu suutnud ära visata, arvates, et seda nagunii vaja ei lähe, kuna check-inis kinnitati meile igal pool, et punktid lähevad kenasti arvele. Egas midagi, kirjutasin jälle ühe pika kirja. Nüüd ootan lisaks Air Balticule vastust ka Etihadist. Ma kohe oskan.
neljapäev, 3. juuni 2010
Asjaajamine lätlaste moodi
Kui 21. mai õhtul Tallinnas maandusime, võtsin sammud juba tuttava pagasiteeninduse poole lennujaamas. Mul on kuidagi pagasiga ikka jopanud, et kuskil midagi väikest ära lõhutakse. Õnneks suuremaid lõhkumisi pole veel olnud. Olen korra varem saanud niimoodi uue kohrvi ja kohvri asenduseks raha. Sedakorda oli katki matkaseljakoti pagasikate. Hiljem kodus avastasin, et ka kotiga kaasas olnud matkapeegel oli kildudeks.
Registreerinud kahju kenasti ära, pöördusin eelmise nädala lõpul Ergo kindlustusse, kus mul ka pagasikindlustus lisaks reisikindlustusele tehtud oli. Pagasikindlustust tehes ei kontrollinud ma seekord, kas ka mingi omavastutus on. Ja nagu Murphyle kombeks, oli omavastutus täiesti olemas: 500 krooni. Et pagasikate maksis üksnes kaks ja poolsada, soovitas kindlustus pöörduda otse lennufirma poole.
Täna võtsin end lõpuks käsile ja hakkasin uurima, kuidas Air Balticuga pagasikahju käsitleda. Nende kodulehel on kenasti olemas info, mis andmed neile edastada tuleb ning ka blanektt, mida arvutis täita ei saa. Lennujaama kahjuraport, pardakaardid, pagasikleepsud, tsekid jms tuleks edastada klienditeenindusele. Mida aga pole, on klienditeeninduse aadress.
Kui võtta lahti nende kodukalt kontaktinfo, leiab Tallinnas kaks piletimüügikohta, millest ühel ka lauatelefon olemas. Kui sinna helistada, ütleb automaatvastaja, et neil on nüüd uus lühinumber kõnehinnaga 8 eek/minut ja palub hoopis sinna helistada. Egas midagi, kui muud varianti pole. Helistasin lühinumbril ning sattusin automaatvastaja otsa, mis mind kenasti tervitab ja teatab, et helistan tasulisele numbrile 8 eek/minut. Seejärel ühendatakse mind uue automaatvastajaga, mis palub eestikeelseks teeninduseks valida nr 1. Korraldus saadud, ühendun kolmanda automaatvastajaga, mis teatab, et kõik teenindajad on hetkel hõivatud ja palub mul ootele jääda. 8 krooni minutis.
Kui olin 2 korda proovinud niimoodi helistada ja mõnda aega tulemusteta oodata, sai mul villand. Valisin Skypest otsekõne Lätti Air Balticu klienditeenindusse ning rääkisin seal oma jutu inglise keeles ära, et mina ei saa aru, kuhu ma oma dokustaadid edastama peaks. Noormeespalus mul teispool toru viisakalt kirjutada e-mail nende klienditeenindusele inglise keeles, lisades juurde võimalusel fotod tekkinud kahjust ja kogu vajaliku informatsiooni. Antud soovitus ei läinud küll nüüd päris kokku kodulehel olnuga, kuid mis seal ikka.
Et vältida igasuguses bürokraatias juhuseid, kus teatatakse, et mingid olulised andmed on puudu ja sestap kahju hüvitis on tagasi lükatud, tegin fotokaga korralikud pildid kõikidest tšekkidest, kahjustada saanud pagasikattest ja peeglist, pagasikleepsudest ja kahjuraportist ning panin teele. Nüüd jääb vaid loota positiivsele vastusele.
Registreerinud kahju kenasti ära, pöördusin eelmise nädala lõpul Ergo kindlustusse, kus mul ka pagasikindlustus lisaks reisikindlustusele tehtud oli. Pagasikindlustust tehes ei kontrollinud ma seekord, kas ka mingi omavastutus on. Ja nagu Murphyle kombeks, oli omavastutus täiesti olemas: 500 krooni. Et pagasikate maksis üksnes kaks ja poolsada, soovitas kindlustus pöörduda otse lennufirma poole.
Täna võtsin end lõpuks käsile ja hakkasin uurima, kuidas Air Balticuga pagasikahju käsitleda. Nende kodulehel on kenasti olemas info, mis andmed neile edastada tuleb ning ka blanektt, mida arvutis täita ei saa. Lennujaama kahjuraport, pardakaardid, pagasikleepsud, tsekid jms tuleks edastada klienditeenindusele. Mida aga pole, on klienditeeninduse aadress.
Kui võtta lahti nende kodukalt kontaktinfo, leiab Tallinnas kaks piletimüügikohta, millest ühel ka lauatelefon olemas. Kui sinna helistada, ütleb automaatvastaja, et neil on nüüd uus lühinumber kõnehinnaga 8 eek/minut ja palub hoopis sinna helistada. Egas midagi, kui muud varianti pole. Helistasin lühinumbril ning sattusin automaatvastaja otsa, mis mind kenasti tervitab ja teatab, et helistan tasulisele numbrile 8 eek/minut. Seejärel ühendatakse mind uue automaatvastajaga, mis palub eestikeelseks teeninduseks valida nr 1. Korraldus saadud, ühendun kolmanda automaatvastajaga, mis teatab, et kõik teenindajad on hetkel hõivatud ja palub mul ootele jääda. 8 krooni minutis.
Kui olin 2 korda proovinud niimoodi helistada ja mõnda aega tulemusteta oodata, sai mul villand. Valisin Skypest otsekõne Lätti Air Balticu klienditeenindusse ning rääkisin seal oma jutu inglise keeles ära, et mina ei saa aru, kuhu ma oma dokustaadid edastama peaks. Noormeespalus mul teispool toru viisakalt kirjutada e-mail nende klienditeenindusele inglise keeles, lisades juurde võimalusel fotod tekkinud kahjust ja kogu vajaliku informatsiooni. Antud soovitus ei läinud küll nüüd päris kokku kodulehel olnuga, kuid mis seal ikka.
Et vältida igasuguses bürokraatias juhuseid, kus teatatakse, et mingid olulised andmed on puudu ja sestap kahju hüvitis on tagasi lükatud, tegin fotokaga korralikud pildid kõikidest tšekkidest, kahjustada saanud pagasikattest ja peeglist, pagasikleepsudest ja kahjuraportist ning panin teele. Nüüd jääb vaid loota positiivsele vastusele.
kolmapäev, 2. juuni 2010
Eksperiment: 1000 krooniga kuus kahekesi söönuks
Nagu selgus, on tänapäeval töötu abiraha 855 eek/kuus, mis laekub pangaarvele mingil hetkel kuu algupoolel ilmselt. Sellega peaks siis kuu aega hakkama saama: ilmselge on, et see ei ole füüsiliselt võimalik. Reisist tekkinud väikesed finantsaugud tuleb aga kuidagi meil M-ga ära katta ning sellest sai alguse minu uus eksperiment: kuidas on võimalik söönuks saada kahekesi 1000 krooniga kuus.
Endale kehtestatud reeglid on tegelikult hästi lihtsad:
1. 1000 krooni hulka peavad mahtuma hommiku- ja õhtusöögid. Sinna hulka ei arvestata majapidamistarbeid jms kulutusi, vaid üksnes söögiasju.
2. Kui lõuna võetakse kodust tööle kaasa, siis on võimalik alles jäänud lõuna raha eest kas suurendada toidu eelarvet (50 krooni miinus koduse lõuna hind), et mingi päev endale siis midagi enamat lubada, pakkuda sõpradele kooki ja pirukat ning nautida Jaanipäeva, või lubada endale midagi veidi enamat nt nagu õlut. Mina küll tööl ei käi, aga asjade võrdsustamiseks leppisime M-ga kokku mõlema tarbeks võrdse kuu lõunaeelarve. Muidugi - mida vähem kulutame, seda parem, aga päris rohukõrt lõhki ajada ka ei tasu.
3. Lubatud on kasutada kõiki kodus juba olemasolevaid toiduaineid või mujalt saadavaid (nt Hiiumaalt toodud rabarbereid) ning nende hinda kuu eelarvest maha ei arvata. Mitte, et mul eelnevalt kuigi suured varud kodus kapis ootaksid.
Tegime esimese katsetusega algust juba esmaspäeval, kuigi siis oli veel mai. Eks ole näha, kaua me oma plaanist suudame kinni hoida, aga proovima vähemasti peab. Orienteeruvad toiduhinnad lisasin ka exceli tabelisse, et pärast endal kergem jälgida oleks.
Paljud inimesed arvavad, et turul on kõik oluliselt odavam, kui poes. Teades, et Nõmme Turg oli ennevanasti üks kallimaid, seadsime eile T-ga sammud Szolnoki turule. Tuleb nentida, et ilmselt olenevalt poest, millega võrrelda, on osa hindu krooni-paari võrra kilo pealt soodsamad või siis sootuks kallimad. Nt viimati Selveris kartuli hinda vaadates jäi mulle meelde 7 kr/kg, turul sai 6-ga, samas XL Säästumarketis oli kilo hinnaks vaid 3,90.
Kui olime pisikesel mustamäe turukesel T-ga juba veidi aega ringi patseerinud ning vajasin hetke aega hindade takseerimiseks, palusin T-l istuda, et ta end mugavamalt sagivate pensionäride vahel tunneks ning ta kellelegi jalgu ei jääks, mispeale kõrval leti ees seisev vanem meesterahvas päris müüjalt, kellega see noor naine, vihjates minule, tema kõrval küll räägib? Kas on ta peast täitsa ära pööranud, et omaette jutustab. Müüja arvas, et koeraga, mispeale vanahärra taas kostis, kui naljakas see ikka on ning päris normaalne vist ei ole. Oijah, loom on ju samasugune elusolend kui inimene. Lapsega turule tulles ei vaata keegi sind imelikult, kui temaga vahepeal räägid, kuigi ta adekvaatset juttu vastu ei pruugi rääkida, koeraga suhtlemist peetakse aga vaimunõrkuseks. Koer aga tahab samasugust suhtlust kui teine inimenegi.
Vahel retsepte lugedes on mul tekkinus küsimus, kuidas antud kogusest tegelikult nii mitmele inimesele jätkub nagu ette nähtud on. Kui ei jätku, kas ma olen siis oma mao välja venitanud ja harjunud end üle sööma? Esialgu igatahes püüan retseptis antud kogustest üsna täpselt kinni pidada. Esimesteks katsejänesteks said pasta kodujuustupestoga (~380 kcal ports), võileivad singi ja juustuga (~379 kcal), värskekapsa-hakkliha hautis keedukartuliga (~335 kcal), hommikueine-smuuti (~213 kcal ports) ja tatravorm hakkliha ja punapeediga (~490 kcal ports).
Endale kehtestatud reeglid on tegelikult hästi lihtsad:
1. 1000 krooni hulka peavad mahtuma hommiku- ja õhtusöögid. Sinna hulka ei arvestata majapidamistarbeid jms kulutusi, vaid üksnes söögiasju.
2. Kui lõuna võetakse kodust tööle kaasa, siis on võimalik alles jäänud lõuna raha eest kas suurendada toidu eelarvet (50 krooni miinus koduse lõuna hind), et mingi päev endale siis midagi enamat lubada, pakkuda sõpradele kooki ja pirukat ning nautida Jaanipäeva, või lubada endale midagi veidi enamat nt nagu õlut. Mina küll tööl ei käi, aga asjade võrdsustamiseks leppisime M-ga kokku mõlema tarbeks võrdse kuu lõunaeelarve. Muidugi - mida vähem kulutame, seda parem, aga päris rohukõrt lõhki ajada ka ei tasu.
3. Lubatud on kasutada kõiki kodus juba olemasolevaid toiduaineid või mujalt saadavaid (nt Hiiumaalt toodud rabarbereid) ning nende hinda kuu eelarvest maha ei arvata. Mitte, et mul eelnevalt kuigi suured varud kodus kapis ootaksid.
Tegime esimese katsetusega algust juba esmaspäeval, kuigi siis oli veel mai. Eks ole näha, kaua me oma plaanist suudame kinni hoida, aga proovima vähemasti peab. Orienteeruvad toiduhinnad lisasin ka exceli tabelisse, et pärast endal kergem jälgida oleks.
Paljud inimesed arvavad, et turul on kõik oluliselt odavam, kui poes. Teades, et Nõmme Turg oli ennevanasti üks kallimaid, seadsime eile T-ga sammud Szolnoki turule. Tuleb nentida, et ilmselt olenevalt poest, millega võrrelda, on osa hindu krooni-paari võrra kilo pealt soodsamad või siis sootuks kallimad. Nt viimati Selveris kartuli hinda vaadates jäi mulle meelde 7 kr/kg, turul sai 6-ga, samas XL Säästumarketis oli kilo hinnaks vaid 3,90.
Kui olime pisikesel mustamäe turukesel T-ga juba veidi aega ringi patseerinud ning vajasin hetke aega hindade takseerimiseks, palusin T-l istuda, et ta end mugavamalt sagivate pensionäride vahel tunneks ning ta kellelegi jalgu ei jääks, mispeale kõrval leti ees seisev vanem meesterahvas päris müüjalt, kellega see noor naine, vihjates minule, tema kõrval küll räägib? Kas on ta peast täitsa ära pööranud, et omaette jutustab. Müüja arvas, et koeraga, mispeale vanahärra taas kostis, kui naljakas see ikka on ning päris normaalne vist ei ole. Oijah, loom on ju samasugune elusolend kui inimene. Lapsega turule tulles ei vaata keegi sind imelikult, kui temaga vahepeal räägid, kuigi ta adekvaatset juttu vastu ei pruugi rääkida, koeraga suhtlemist peetakse aga vaimunõrkuseks. Koer aga tahab samasugust suhtlust kui teine inimenegi.
Vahel retsepte lugedes on mul tekkinus küsimus, kuidas antud kogusest tegelikult nii mitmele inimesele jätkub nagu ette nähtud on. Kui ei jätku, kas ma olen siis oma mao välja venitanud ja harjunud end üle sööma? Esialgu igatahes püüan retseptis antud kogustest üsna täpselt kinni pidada. Esimesteks katsejänesteks said pasta kodujuustupestoga (~380 kcal ports), võileivad singi ja juustuga (~379 kcal), värskekapsa-hakkliha hautis keedukartuliga (~335 kcal), hommikueine-smuuti (~213 kcal ports) ja tatravorm hakkliha ja punapeediga (~490 kcal ports).
Tellimine:
Postitused (Atom)