laupäev, 8. august 2015

Katsik enne kojulendu

Hommikul ärkasin veidi enne kella, võtsin läpaka ja kolisin hotellitoas alumisele korrusele blogi kirjutama, et M mitte äratada. Kasteel Daelenbroeck - Hampshire Classic on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma viibinud olen ja mõistan täiesti, miks siin palju pulmi peetakse.

Hommikul avasin terrassiukse ning astusin kastest niiskele kiviterrassile, ringutasin ning ahmisin sisse tugeva sõõmu hommikuselt karget kopsutäie värsket õhku. Meie toa terrassi ääristas lehtpõõsahekk ning piiritles kõrge elupuuviirg, milleni viis mitu head meetrit hoolitsetud muru. Seal samas maja kõrval asus hobuste aedik ning veidi eemal tall. Tee hotellitoast viis mööda kergelt kruusast rada piki autoparkla serva, üle kaitsekraavi otse kindluse õuele, kus ootas meid juba kaetud hommikusöögilaud. Mul oli tahtmine seda kohta veel kauem nautida. Mul oli tunne, nagu oleks ma kuskil romantilises Inglise filmis. Sellisest kohast ei raatsi kuidagi lahkuda!

Meie päevakava oli aga piiratud õhtuse kojulennuga. Tegime veel viimase ostutuuri Roermond Outlet keskuses, hüppasime läbi korraks teel Duisburgi jäävast C&A-st ning võtsime suuna R ja K uue kodu poole. Kui suvel reisimõte tuli, siis selgus, et meie reisiplaani ajal on R ja K just kolimas uude korterisse Duisburgis ning paslik on neile korraks soolaleivaks sisse põigata. Vahetult enne meie reisi algust selgus aga, et R ja K peres oli selle hooaja kõige paremini hoitud saladus just ilmavalgust näinud - neile sündis peretütar K. Nii olime ootamatult sattunud lisaks soolaleivale ka katsikule, et uut ilmakodanikku tervitada.

Tegime R ja K juures väikse tee, jutustasime tunnikese ning asutasime end edasi Düsseldorf Weeze lennujaama poole teele. Düsseldorf Weeze lennujaama nimetus on selles mõttes ekslik, et Düsseldorfiga pole siin mingit pistmist - Düssedorf on vaid piirkonna tähiseks, linn ise asub mõnekümne kilomeetri kaugusel. Weeze on väikelinn, mille ühes servas asub vana sõjaväebaas ning pisike lennujaam on rajatud just sinna lahmakale maa-alale. Kui olime juba lennujaama territooriumile sisenenud, parkisime auto korraks tee ääres olevasse parklasse, et oma viimased asjad kohvrites ümber pakkida, pagas korraks üle kaaluda ja rahuliku südamega lennujaama minna. Otsisime ka võimalust autosse kogunenud prügi äraviskamiseks, kuid ühtki prügikasti me kuskil leida ei suutnud.

Parkisime oma rendiauto Sixti parkimisplatsile, võtsime asjad ning sisenesime lennujaama. Saksamaale kohaselt ei ole ka lennujaamas õhukonditsioneeri, nii et töötajate vahele on paigutatud tiivikud, mis kuuma suveõhku veidigi talutavamaks muudavad. Andsime oma pagasi ära ning enne turvakontrolli läbimist meenus veel kotti jäänud õlu ja poolik veepudel. Me olime lennujaama tulnud piisava ajavaruga, et mitte kiirustada - nii saime me rahulikult leida ühe pinginurga lennujaama tagumises servas ja oma autos kaasa loksunud õhu käes soojaks läinud õlle rahulikult kahepeale ära lahendada.

Kojulend Ryanairiga oli lihtne. Hops lennukisse oma märgitud istekohale, paar tundi endale tegevust leida ja seejärel sujuv maandumine Tallinna lennujaamas. Pikemaid lende muidugi Ryanairiga eriti teha ei kannatakski, aga linnaliinibussi laadses lennukis paar tundi istuda on täiesti ok. Ka ei ole Ryanair oma müügitegevuse ja reklaamiga enam nii paletükkiv kui mõned aastad tagasi. Ainus, mis veidi häiris arvutiga midagi tegemast lennu ajal, olid pidevad õhuaugud ja tekkinud raputamine tänu sellele. Kuigi ilm oli ilus ja soe, ent kergelt tuuline, siis piloodil ei jäänud muud üle, kui raputamiste vältimiseks tõusta 11,5 km kõrgusele. Õnneks koju jõudsime lõpuks kenasti ja tervelt ning koos kogu pagasiga.

Koju jõudes ootas meid trepi esisele tõmmatud pikk maalriteibi rida, mille külge riputatud paberil seisis tervitus kojutulekuks. H, kes oli meie juures vahepeal maja garantiitöid teinud, oli sättinud meile üllatuseks tervituse. Nii armas on oma koju jõuda, nõnda, et sind üllatusena tervitatakse. Aitäh koju ootamast!

reede, 7. august 2015

Lahinguväljal näeme!

Hommikul otsustasime enne päevatoimetusi ära pakkida oma kohvrid. Riided, mida olime ostukeskustest muretsenud, vajasid nüüd korralikult sissepakkimist. Kui reeglina käime siinkandis autoga, siis ei ole kunagi ruumi- ega kaalupiirangut ning sellele ei pea suurt mõtlema asju soetades. Seekord tulime aga lennukiga kahe käsipagasiga ning tagasiteeks on meil juurde soetatud üks äraantav pagas.

Mul oli siiras plaan käsipagasi kohvrisse panna praktiliselt kõik meie asjad ning teha sellest äraantav pagas. Teiseks käsipagasiks olime kaasa võnud igaks juhuks tühja seljakoti. Ma olin suutnud juba peaaegu kõik asjad käsipagasi kohvrisse kuidagi ära toppida, nii et kohvrile peale istudes ka lukk veel nibin-nabin kinni läks, kui jõudsime selgusele, et see ei ole väga jätkusuutlik situatsioon. Jah, hakkama oleks saanud hädapärast, aga mugav see polnud. A pakkus välja, et laenab meile ühte oma suurematest kohvritest ja küll ta selle ükskord tagasi saab Eestis - ongi jälle põhjust kokku saada. Mõeldud, tehtud ja eluolu läks palju mugavamaks.

Päike oli juba kõrgele tõusnud selleks ajaks, kui jõudsime Waterloo lahinguväljale. Me oleme Brüsselis nii palju kordi käinud, et Brüsseli linnas sees pole sisuliselt vist ühtki turistiatraktsiooni, mida me veel näinud polnud, ent A välja pakutud ca 20 km eemal asuvas Waterloo lahinguväljal me käinud seni polnud. Waterloo on selles mõttes huvitav koht, et täpselt 200 aastat tagasi juunis sattusid ühele platsile ühe künka ümbrusse korraga madistama kõikvõimalikud sealkandis asuvad erinevad väed. Mis selles kohas nii erilist oli, et nii Napoleon, Wellington kui teised väed sinna just korraga sattusid ja madistama hakkasid, mine võta kinni, kuid igal juhul jäi see Napoleoni jaoks viimaseks lahinguks.

Waterloo lahinguväljal asub koonusekujuline küngas, mille otsas on lõvi kuju ja kust avaneb ümberkaudsetele põldudele ning Waterloo väiksele linnakesele imeline vaade. Selleks, et sinna üles lõõskava päikesega jõuda, tuleb ronida 226 trepiastet, mis esmapilgul tundub kui käkitegu ning trepi alguses olev hoiatus südamehaigetel mitte proovida, võtab muigele. Umbes poole trepi peal kaob aga jaks ning vägisi võtab ülesminek hingeldama. Lõpuks künka tippu jõudmine on aga kogu seda pingutust väärt.

Waterloosse on rajatud ka ümmargune hoone, kuhu on panoraampildina kujutatud kogu lahinguvälja tegevust. See annab üpris hea ülevaate toimunust ning kohe kõrval asuv muuseum, kus audiogiid jutustab kõrva ääres kõiki olulisi detaile, selline, kus võid vabalt märkamatult veeta paar tundi. Tänapäeva muuseumid on nii palju põnevamad ja interaktiivsemad, kui meil omal ajal, mis tekitasid suhu pigem kopitanud maitse ja tülpimuse, ent nüüd käid pigem huviga, sest enam ei presenteerita üksnes vanu üleskaevatud katkisi asju, vaid on liikuva pildiga ekraanud, visualiseeritud situatsioonid ja installatsioonid. Tänapäeva lastel on nii palju lihtsam õppida nii ajalugu kui geograafiat, sest kohad, millest räägitakse, on nii reaalsed, nii siinsamas, nii käega katsutavalt lähedal.

Sama muuseumipileti hinna sisse kuulusid ka lähedal asuvate väepealike Wellingtoni kodu ja Napoleoni peatuspaiga külastuse võimalus, mida kõike võinuks teha järgneva aasta jooksul, ent kui me juba seal olime, otsustasime ka need kohad läbi käia. Wellingtoni kodupaik oli meie mõistes klassikaline väike majamuuseum, kus oli üksikasjalikult lahti kirjutatud Waterloo lahingu sõjategevus kuupäeva- ning kellaajaliselt, aga ka see, kuidas tol ajal sõjategevus ninghiljem inimeste ravitsemine käis. Kõlas jube robustselt.

Napoleoni peatuspaiga majamuuseum oli aga veidi kaasaegsemalt üles ehitatud. Sinna oli loodud ka lastele põnev punktiotsimise mäng, mille positiivse tulemuse korral sai administratsioonis avada auhinnalaeka. Kahjuks meiega kaasas olnud A poeg K oli kuskil väikse vastusega eksinud nig auhind jäi saamata. Seda enam on aga sinna tal põhjust taaskord tagasi minna, ajalooga mängu käigus uuesti tutvuda ning proovida saada ka väike auhind. Väga suurepärane idee lastele ajaloo põnevaks tegemiseks ja kinnistamiseks!

Waterloo lahingu 200. aastapäeva puhul soovis Belgia anda välja ka 2-eurose spetsiaalmündi, ent selleks peavad olema nõus ka kõik teised EL riigid. Paraku Prantsusmaa oma nõusolekut ei andnud - sai Napoleon ju selles lahingus lüüa. Nii ei jäänudki Belgial muud üle, kui anda välja spetsiaalne 2,5 euro väärtuses münt, mis kehtib ka Belgias käibevahendina, iseasi, kas see kunagi ka tavaringlusesse üldse jõuab.

Kui olime Waterloo lahinguga seotud tegevuspaigad läbi käinud, oli reedene päev jõudnud juba pärastlõunasse. Otsustasime kiire lõunasöögi võtta Waterloo linnakeses asuvas McDonaldsis. Kohe, kui uksest sisse astusime, pöördus meie poole neiu, kes muidu võtab vastu autotellimusi, et suunata meid iseteeninduskassasse. Terve McDonaldsi ootesaal, kus tavaliselt looklevad järjekorrad, oli täis kahepoolseid iseteeninduskassa puutetundlikke ekraane ja otse loomulikult asusid seal samas lähedal ka kätedesinfitseerimisgeelid. Nii lihtne oli oma tellimust teha, kui kogu menüüvalik on piltidega silme ees, ei mingit nuputamist, üleküsimist või arusaamatust. Ja Belgia McDonaldsis müüakse makroone! Suured, mahlased makroonid, 8-9 erinevat maitset väga mõistliku hinnaga. Teed oma tellimuse iseteeninduskassas ära, valid kas kaardimakse sealsamas või sularahamakse kassas ning jääd oma tšekinumbriga ekraani vaadates ootama, mil sinu tellimus äravõtmiseks valmis on. Nii lihtne ja nii mugav!

Teine huvitav tähelepanek McDonaldsis oli eraldi ekraan, mis näitas palju konkreetne McDonalds oli ise päikesepaneelidega energiat tootnud, palju kulutab ning milline on sääst ja kokkuhoid olnud loodusele. A teadis rääkida, et kõik mjad, mille ehitusluba on saadud kätte hiljem kui 2013, peavad kohustuslikus korras paigaldama endale päikesepaneelid. A ja U maja ehitusluba saadi aga napilt varem kätte ning neile kehtis vaid kohustus kasutada vihmavett tualetipottides. Tundub küll veidi kallis, ent väga säästlik mõtteviis. Huvitav, millal sellised nõuded Eestisse jõuavad?

Kui olime pikast päevast kergelt väsinuna tagasi A ja U juurde jõudnud, rääkisime veel veidi juttu, pakkisime asjad autosse ja võtsime suuna mõni km eemale, et kohtuda M endise juhi E-ga, kes aasta algusest Brüsselisse tööle suundus. Belgias ringi navigeerides on väga oluline teada postikoodi, sest ei ole harv juhus, kui samanimelisi tänavaid asub lähestikku mitu. Nii panime GPS-i algselt sisse ühe aadressi, ent sinna kohale jõudes saime aru, et ilmselt oleme vales kohas. Vaid paar km eemal oli sama aadressiga teise postikoodiga koht, kus E tegelikult elas.

Teel E juurde enne väikest GPS-i vahepõiget märasime, kuidas vastassuunas on auto just seisma jäänud ja vilgutab ohutulesid. Arvasime, et keegi on tagant sisse sõitnud, kuid tagumised autod hakkasid just samal hetkel seisvast autost mööduma. Kuna olime GPS-ga veidi eksinud, siis peale aadressi täpsustamist olime samal ristmikul tagasi kõigest paar minutit hiljem. Nüüd oli seisva auto juurde jõudnud juba jalgrattur, kes oli auto ukse lahti kiskunud ja kutsus ümbritsevaid autojuhte appi - juhiga oli midagi juhtunud. Ühtäkki ümbritses seda autot kümmekond inimest, kes kõik appi tormasid, loetud kümned sekundid hiljem tuli meile vastu juba kiirabi. Milline hoolimine kaaskodanikest ja abivalmidus!

Kohtusime E-ga tema kodu juures, kuhu ta oli vaid nädalapäevad tagsi kolinud. Nii ei olnud ka tema jõudnud veel avastada ümbruskonna söögikohti ja saime seda teha koos. Talle oli silma jäänud väike mõni tänav eemal asuv terrassiga Aasia söögikoht. Meil polnud broneeringut ja saime vaba nurgalaua kolmele. Järgneva pooltunni jooksul valgus koht einestajaid puupüsti täis. Oli reede õhtu Brüsseli äärelinnas.

Teise riiki kolimine on ühtmoodi põnev ja veidi hirmutav korraga, Tegin kunagi oma esimese kõrghariduse diplomitöö esmasesse pikaajalisse välislähetusse suunduvate diplomaatide tööstressist ning puudutasin seal ka uude riiki kolimist ja sisseelamist, mistõttu on mul väike teoreetiline taustateadmine sellest, mis ja kuida võib juhtuda, kui nii kardinaalne elukohavahetus ees on. Igaüks läbib neid faase ilmselgelt erinevalt, ent tõenäoliselt jõuavad enamikesse faasidesse varem või hiljem kõik. E on Brüsselis elanud ja töötanud nüüdseks kolmveerand aastat. Linn ei ole veel temaga päris üheks sulanud, aga usun, et peagi see juhtub. Nii tore oli E-ga veidi jutustada ja kuulata, kuidas ta uus elu läinud on.Julge samm võõrasse riiki võõra keele keskele kolida! Aga kui julged unistada ja julged astuda, siis kahtlemata on tulemus päeva lõpuks kõike seda väärt!

Napid poolteist tundi hiljem oli meil kokku lepitud õhtusöök minu perekond belglastega ehk perekonnaga, kellega tuvusin läbi ICQ suhtluskanali juba umbes 15 aastat tagasi. Oleme nendega püüdnud ikka võimalusel ja aegade klappivusel oma Euroopa reisil kokku saada. Nad on minu jaoks, olenemata vahemaast ning vahemaa taha jäävad harvast suhtlusest, siiski väga omad.

Vanem perepoeg W hakkab veebruaris abielluma. Veebruari pulmad on ägedad - abiellusime meiegi ju neli ja pool aastat tagasi just veebruaris, napilt enne sõbrapäeva. Samasse aega jääb ka perepea L sünnipäev ning nüüd plneerib W oma paaripanekut just nimelt L sünnipäeval, suuremat pulmapidu aga kahele järgnevale päevale. See, kuidas W kirjeldas oma kihlatu ameeriklannaga tutvumist ja üllatusena Ameerikasse lendamist, et sõbrapäeval neiu kätt paluda, oli nii südantsoojendav, et võttis kergelt silma märjakski. Ah, kui tore on näha kedagi nii õnneliku ja armununa, et jalad maad ei puuduta!

Meie õhtusöök ei saanud kesta kahjuks üle pooleteise tunni, sest pidime jõudma veel sõita umbes 100 km Hollandis asuvasse hotelli. Muidu oleksime võinud veel kaua rääkida, kuid hotell, mille olime välja valinud, ei pakkunud ööpäevaringset sissekirjutamise teenust, vaid check-in lõppes juba õhtul 11 paiku. Kirjutasin eelnevalt hotelli, et saabume alles peale südaööd ja kui see võimalik pole, siis peame teise koha leidma. Hotell tuli meile vastu ja lubas meid ära oodata. Nii asusime Hollandi poole teele pilkases ööpimeduses õhtul 22:30 paiku.

Napilt olime jõudnud Brüsseli lähedusest välja saada, kui tugev äike sähvis taeva valgeks. Olime sattunud äikesetormi servale. Taevas sähvis nooli üht- ja teistpidi, nii et meie ümbrus lõi pidevalt valgeks. Veidi aja pärast lisandus ka tunde kestev kerge vihm.

Võõral teel pika päeva hilisõhtul oli äikesevihmas sõita veidi ebamugav, kuid auto oli teel väga stabiilne ja seetõttu kohalejõudmine veidi mugavam, kuid pikemat teekonda, kui 1,5 tundi, selliseks õhtuks kindlasti planeerida ei või. Õnneks ei olnud äikesetorm seekord ülitugev ega liigselt hirmutav, erinevalt ühel eelmisel reisil Poolas kogetud äikesetormist, kus äike lõi pidevalt nii lähedale ja tugevasti, et sõites lausa hirm tekkis. Hiljem selgus, et seekordne äike, mis algas meil Brüsseli lähistelt ja kestis edasi veel Hollandis, oli olnud ka Saksamaal ja mujal lähiümbruses. Pidi ikka lahmakas pilv olema, mis mitmeid sadu kilomeetreid ja riike katta jõudis!

Saabusime oma väljavalitud kindluse hotelli. Restorani osa ning check-in asusid peamajas, milleks oli keskaegne kindlusehoone, hotellitoad veidi eemal kahekordses algselt olnud abihoones. Meie tuba oli sisustatud veidi antiikselt ning asus kahel tasapinnal - esimesel korrusel oli elutuba kohvinurgaga ning isikliku terrassi ja päikesetoolidega, teisel korrusel asus kaunis katuseakendega magamistuba vannitoaga. See on kahtlemata kõige romantilisem hotell, kus ma kunagi olnud olen ja pikk sõit oli sinna kahtlemata väga väärt!

neljapäev, 6. august 2015

Reisusihiks oli meile Rotterdam

Ärkasime hommikul kella peale, kuigi uni oli nii magus, et seda võinuks jätkuda veel kauaks. Olin õhtul netist välja otsinud kiidetud hommikusöögikoha ja nii ei jäänud muud üle, kui GPS-i aadress sisestada ja suund õigesse kohta võtta. Olin teinud selle vea, et meie Rotterdami loomaaia kõrval, kuhu me ei jõudnud, asuvast hotellist lahkudes, olin jätnud telefonile wifi sisse ja see omakorda tähendas, et wifi levialast lahkudes hakkas telefon lehte muudkui uuendama ja juba mällu laetud lehe info oli läinud. Omakorda tähendas see meile aga seda, et õiget kohvikut me kuidagi üles leida ei suutnud ja täpsustada polnud ka kusagilt. Otsustasime keerata auto nina Rotterdami kesklinna poole.

Siinkandi parkimismajadesse sisenemine ja väljumine on tehtud sertifitseeritult euronõuetele vastavaks, aga meie mõistes tähendab see ülikitsast rada, nii et auto kõik parkimisandurid punasesse löövad ja undama hakkavad. Nii mõnelgi korral tuli mul hinge kinni hoida, et me sisse- ja väljasõidul oma rendiautot kuskil ära ei rihiks. Pidevast teiste reisijate poolt autoga kuhugi vastuminekust andsid märku ka sisse- ja väljasõidu juures olevate postide peale aja jooksul tekkinud kerged autovärvikriimud. Maa hind on kallis ja nii on iga sentimneeter arvel, ka parkimiskohtade osas.

Veetsime endale märkamatult kolm tundi Rotterdami kesklinnas ning enamus üles märgitud vaatamisväärsusi jäi ka slele ajaga nägemata. Rotterdam tundub kuidagi väga suur või laiali pillutatud, nii et see linn vajab kahtlemata eraldi aega ja teist reisi, et Rotterdamist päriselt sotti saada. Mis aga kindlalt silma hakkas, oli sadamalinna Rotterdami erakordne arhitektuur. On viltused, tagurpidi akendega või seest tühjad majad ja muud seesugused ebatraditsioonilised ehitised seotud Hollandis vabalt kättesaadava kanepi olemasoluga või on arhitektid kunagi disaininud need majad protestivaimus sooviga teha midagi täiesti tavapärasele vastupidist, jäi meil seekord välja uurimata. Kui teisi linnu olen ma suutnud kuidagi hoomata, siis Rotterdami osas ei suutnud ma kuidagi kompaktset tunnetust endale tekitada. Põgusal vaatlusel jättis Rotterdam mulle pigem mulje kui laialivenitatud ilma küngasteta Brüsseli ja Luksemburgi segu, ent selle linnaga ühte hingamiseks tuleb sinna kindlasti tagasi minna.

Üks nüanss, mis mul varasemalt Hollandi kohta märkimata on jäänud, on kiirteede eripära. Teed on väga heas korras, nagu siinpool Euroopat ikka, kuid pidevalt ületavad teed jõgesid või on kaevatud tunnelid laevatatava jõe alt läbi, nii et tunnelis või pikal sillal sõites kiirteel 130km/h kiirusepiirangut reeglina ei vähendata. Ent siinsetel kiirteedel võib tekkida ootamatu liiklusseisak ajal, kui sillad üles tõsetakse, et mööda jõge sõitvad laevad ja paadid kiirtee alt läbi pääseksid. Meie jaoks oli selline keset kiirteed silla ülestõstmine täielik eksootika. Mööda jõgesid, ja neid on väga palju, pidevalt kulgevaid purjekaid, jahte, laevu ja paate on siin tohutus koguses. Ma arvan, et selline jõge mööda ahiga vaikne kulgemine on väga romantiline ning sellist kogemust tahaks ise kunagi endalegi saada. Lihtsalt tiksud rahulikult külast külla ja linnast linna, teed vahepeal petuase, kui viitsid ja kui ei viitsi, viskad kuhugi jõesuudmesse või lahesoppi paadi lihtsalt vahepeal ankrusse. Ah, milline rahu!

Mis puutub aga maanteedesse ja liiklusesse, mis jääb Rotterdami ja Brüsseli vahele, siis need vahemaad on väikesed ja autoga läbitavad väga kiiresti, kui just tipptunni ummikusse ei satu. Rotterdamist lahkusime lõuna paiku, et teha väike osturetk Rosada Outletis, mis praegu on veel suhteliselt pisike, aga ilmselt umbes aasta pärast valmib selle juurdeehitus, mis teeb outleti poole suuremaks, ning jõudsime teele jäävasse Antwerpenisse pärastlõunasel ajal.

Antwerpenis olen ma käinud varem vaid korra - 2004. aastal, kui oma esimesel iseseisval välisreisil koos E-ga minu perekond belglastele kaheks nädalaks külla tulime. Mäletan sellest reisist, et Antwerpen oli ainus linn, mida siis väisasime, mis mulle tõesti ei meeldinud. Mulle on mällu jäänud emotsioon, et Antwerpeni linnatänavad on räpased, linn ise välismuselt pigem tööstuslinn. Ainus suurem positiivne emotsioon tollest ajast oli Antwerpeni loomaaed, kus tuli meil E-ga selgeks teha, kas sebra triibud on valge peal mustad või vastupidi, sest just siis oli välja tulnud esimene Madagaskari multikas, kus üheks peategelaseks oli sebra. Seda suurem oli minu ootus, kas 11 aastat hiljem on mu arusaamad ning tunnetus sama või on linn vahepeal muutunud. Antwerpenisse sissesõit näeb välja nagu jõuaksime tehaselinna, mille oluliseks osaks on mööda vett liikuv transport. Jõeäärne ala tuli kõik tuttav ette, kuid raekoja platsi ma ei mäletanud. Raekoja plats on suurem munakividega kaetud väljak, mida ääristavad pubid ja restoranid ning mille ühes servas seisab vana ja võimas raekoja hoone, mille üks sein on täis riputatud erinevate riikide lippe. Ka Eesti lipp lehvis kerges õhtutuules teiste omasuguste seas.

Kui raekoja platsi ümbruses Antwerpenis veidi ringi jalutada, ja see ala on tõeliselt väike, siis haarab silm paljudele majadele riputatud vikerkaare värvi lippe. Siinpool Euroopas on omasooliste liikumise rõhutamine kuidagi väga oluline või hakkab see teema veidi enam miskipärast silma. Raekoja platsi servas märkasin aga 8. augustil toimuva geiparaadi kuulutust, mille peaesinejateks olid märgitud Conchita Wurst ja Alexandr Rybak, mis selgitas ka seda, miks meile kõikjal just vikerkaare värvi lipud silma hakkasid. Teine huvitav tähelepanek olid Antwerpeni vanalinnas olevad inimesed - suurem enamus söögikohas õlut või einet võtvaid inimesi olid vanemaealised ning reeglina pundis koos liikuvad või istuvad härrasmehed. Kuidas Antwerpenis selline konsentratsioon nii tugevasti silma hakkas erinevalt muudest linnadest, me teada ei saanudki.

Meie tänase päeva lõplik reisisiht oli Brüssel, et minna A ja U juurde nende vastvalminud kodusse soolaleivale. Mäletan selgelt, kui umbes kaks aastat tagasi koolis loengus istudes A esimest korda mainis mõtet endale Brüsseli külje alla päris oma kodu soetada. See oli ilus unistus, mille etappe õnnestus mul kõrvalt aeg-ajalt jälgida, nähes A käest valmiva ehitise majaplaane, kuuldes tema sisustuse otsingutest ja aasta tagasi neil Brüsselis külas olles ka pooliku maja ehitusel käies. Täna oli nende uus kodu lõpuks valmis saanud, kuhu nad napilt kuu enne meie küllatulekut sisse olid jõudnud kolida. Nii äge oli jalutada mööda nende kodu ja meenutada eelmisel aastal nähtud poolikut majaehitust, saades aru, kus nüüd seisab köök, kus majapidamisruum, kus peauks. See on väga vinge aeg nende elus, kui tunned, et raha on üpris otsas ja nii palju on veel poolik, iga samm ja element toob kodusemat tunnet täpselt oma käe järgi paigutades ja sisustades. Meie saime seda tunda 2 aastat tagasi oma kodu rajades. Mul on siiras hea meel, et 10 aastat on toonud A ja U jaoks soovitud tulemuse - nende elu on Belgias lõplikult ja päriselt paigas. Kahekesi tuldud kolme kotiga korrast on 10 aasta jooksul saanud päris oma kodu terve täisväärtusliku perega. See on väga vinge saavutus, mida on lihtne mõõta. Õnn peitubki omaks olemises. 

kolmapäev, 5. august 2015

Holland: jalgrattad ja koduloomad

Tänane päev on olnud tõeliselt pikk ja hiliseks õhtutunniks valitseb mu üle niivõrd suur väsimus, et ma pole päris kindel kui palju ma tänase päevaemotsioone kirja jõuan panna. Uut infot on olnud niivõrd palju, et kuskil hilisel pärastlõunal oli mul juba tunne, et pigem võiks kuhugi hotelli end mõnusasti kerra tõmmata, ent pool päeva oli veel ees. Poolteist päeva Hollandi jaoks on ilmselgelt liiga vähe,

Hollandi üldmulje on lihtsalt nunnu. Selline armas, rahulik ja vabalt hingav. Ilmselt hipsteri kultuuri kants ning boheemlasliku hingega inimestele õnnis paik. Kuigi minu maitse kunstimeelsete inimestega paljuski ei ühti, siis see, mida ma Hollandist seni näinud olen, meeldib mulle väga.

Alustasime oma päeva hommikusöögi otsingutega Groningenis. Groningen meenutab mulle veidi Brugget, kus kunagi oma esimesel iseseisval välisreisil 2004. aastal korraks käisin tänu mu perekond belglastele. Väike kaunis linnake, mida läbivad mitmed laevatatavad jõekesed ja kanalid, nii et iga natukese aja tagant on näha jõge ületavat väikest silda. Jõgi on ääristatud kai äärde pargitud madalate laevadega, kus inimesed igapäevaselt elavad. Milline jõeromantika!

Kuna meil kaarti ei olnud, ent hotellis oli Internet, kasutasin käepäraseid vahendeid. Valisin hommikusöögi kohaks Groningeni ühe parimatest kohvikohtadest Black & Bloom'i Foursquare äpi järgi ja meil ei tulnud selles pettuda, kuigi hommikusöögi asemel saime kohvi kõrvale hoopis magusa koogi, ent kohvi oli niivõrd hea, et ka mina, kes ma igapäevaselt kohvi ei joo, tõesti nautisin seda.

Vaatamisväärsuste jaoks tõmbasin ära TripAdvisori äpi ning piilusin sinna, mida soovitatakse. Palju asjalikum äpp reisi peal on aga hoopis Lonely Planeti poolt tehtud tasuta äpp TouristEye, kuhu igaüks saab märkida ära vaatamisväärsused, panna neile kirjelduse ning vaatamisväärsuste soovitustest teha endale isiklike lemmikute nimekirja, mis kantakse ka kaardile, mida saab alla laadida ja hiljem võrguühenduseta kasutada. Väga asjalik idee ning vaatamisväärsuste suhtes toimis hästi. Seda enam, et äpp suudab gpsi abil end kaardile positsioneerida ning selle abil on lihtne hiljem endale marsruuti kujundada ning kohad üles leida.

Groningenis toimis meie vaatamisväärsusteplaan hästi. Linna peal ringi jalutades tekkis meil esmalt küsimus: mis kell on? Olgugi, et olime kesklinnas, olid tänavad inimestest täiesti tühjad, ringi liikusid vaid üksikud ja suurem osa väikestest tänavaid ääristavatest poekestest olid suletud, ent kell oli napilt saanud alles 10. Siis mõtlesime nädalapäevale, kuid täna on alles kesknädal. Kus on kõik hollandlased kolmapäeva hommikul?

Hollandlaste lemmiktranspordivahendiks on kahtlemata jalgratas. Kõik tänavaääred on palistatud üksteise külge kuhjatud pargitud esmapilgul lihtsakoeliste jalgratastega. Neid on nii tohutus koguses, et eemalt haarab silm esimese hooga justkui hoomamatutu risuhunnikut, mis lähemale jõudes muutub jalgrataste parklaks, tänavanurgaks või kõnnitee servaks. Rattaid on palju ja ratastega sõidavad kõik ja koguaeg, seda olenemata väike- või suurlinnast, ainult maanteel rattaid ei kohanud.

See-eest on kiirteel ja maanteel omad tavad: enamus teeservi on ääristavad heinamaad, millel söövad rohtu lambad, lehmad või hobused ja neid on tõepoolest kõikjal, ka kõige suuremate kiirteede ääres. See muudab vaatepildi niivõrd romantiliseks, et tekib tahtmine loomi pidevalt vahtida, nii et kael kangeks jääb. Auto aknast avanev vaade on sisuliselt koguaeg selline, kus mere ääres seisvate elektrituulikute jalamil mõnulevad lambad, lehmad ja hobused karjakesi kordamööda. Kaader nagu filmist ja mitte päriselust. Täielik idüll.

Lõunaks sättisime end taas ostukeskusesse. Batavia Stad Amsterdam Outlet on olemuselt üpris kompaktne, kuid piisavalt suur selleks, et ajataju kaoks ning keskuse läbikammimise lõpetuseks on jalad rampväsinud. Otsustasime seal ka lõunatada itaalia söögikohas. Kuigi turiste käib meie külastatud kohtades palju ja teenindajad reeglina suhtlevad vabalt inglise keeles, siis menüüd on eranditult hollandikeelsed, nagu ka enamus materjale hotellides. Õnneks mõningase toidutajuga ning varasema kogemuse baasilt on võimalik tihtipeale ka võõrkeelsest menüüst, kui see pole just mõnes Aasia riigi või slaavi keeles, enam-vähem aru saada. Mõtlesin ennnist just mõnusa salatiportsu peale, kuid arvasin selleks kõhu liiga tühi olevat ja otsustasin tellida siiski pasta. Lauda toodi mulle aga salat. Ma ei hakanud seda kööki tagasi saatma, kuid oma mõtetega tuleb ettevaatlik olla - need võivad täide minna. Õnneks maitses salat suurepäraselt.

Õhtupoolikuks jõudsime Amsterdami. Sättisin GPSi pealt sihtkohaks raekoja platsi ja sinnapoole liikudes hakkasime tasapisi ka auto jaoks parkimismaja otsima. Meie üllatus oli suur, kui ühtäkki oli raekoja plats meist sisuliselt vasakul ning autoteede asemele hakkasid tekkima jalakäijate tänavad. Liiklusmärkide järgi suundusime parkimismaja poole, mis jäi nii kitsale kõrvaltänavale, et oleksime seal küll ilmselt kuidagi hakkama saanud manööverdamisega, aga parkimismaja sissepääsu ees seisvad tellingud ei tekitanud meis just rõõmuhüüatust niigi napi ruumiga paigas. Otsustasime otsida järgmist parkimiskohta.

Auto navigatsioonisüsteem näitas meile järgmiseks parklaks kitsalt kürvaltänavalt vasakpöörde kaugusel asuvat parkimismaja. Olime parkla sissepääsust mõnekümne meetri kaugusel, kui niigi kitsast tänavat täitis ühtäkki tihe kohvrite ja kottidega noorte mass. See inimmass muudkui voogas ja voogas, polnud sel otsa ega äärt. Oli tunne, nagu keegi oleks nurgataha lennukiga maandunud, kust sajad inimesed kõik korraga äkki ühte suunda tahavad liikuda oma kodinatega. Meie ees ega taga olevad autod ei saanud kumbki liikuda, nagu meiegi. Ka ratturitel tuli ratta seljast maha ronida ning ratas käekõrval rahvamassist end läbi suruda. Peale müningast ootamist ja teosammul liikumist õnnestus meil siiski auto ära õigesse kohta ära parkida.

Amsterdam meenutab mulle nii oma ülesehituselt kui välimuselt veidi Londoni kesklinna. Rattureid on muidugi Amsterdamis rohkem, kuid väljakud ja platsid on ühendatud tihedalt restoranide ja poodidega ääristatud tänavatega. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et midagi on läinud turismiatraktsioonide äpi allalaadimisega valesti ning see, mis töötas veatult hommikul, näitas mulle nüüd vaid hallil ekraanil minu ja vaatamisväärsuste asukohta, kuid maakaardist polnud aimugi. Nii hakkasime veidi pimesi liikuma vaatamisväärsuste suunas, aeg-ajalt oma asukohta hallilt ekraanilt kontrollides. Ja see toimis! Meil õnnestus üles leida kõik kohad, milleni jalutada jaksasime ja olin üles märkinud.

Jõudsime Amsterdami alles õhtul, kui poode just sulgema hakati. Ma soovisin kindlasti näha lilleturgu, ent pelgasin ka selle juba suletud olevat. Minu kujutelm lilleturust oli miedagi meie Tallinna Viru tänava laadset ning mu üllatus oli suur, kui lilleturuni jõudes avastasin, et enamjaolt müüakse seal elus lõikelillede asemel hoopis lillseibulaid, kuigi ka lõikelilli pakuti omajagu. Enamus lilleturust oli meie kohalejõudmise ajaks küll suletud, aga väiksem osa veel avatud, mis hakkas end peagi sulgema. Seega õnnestus mul huviga uudistada kõikvõimalikke tulbivärve ja muid juurikaid-sibulaid. Mu pilku köitis pildi järgi täiesti sinine pojeng. Olen näinud küll pildi järgi peamiselt roosat, punast, valget, aga ka kollast ja musta pojengi, kuid sinist varem mitte. Ma ei pidanud kiusatusele vastu ning soetasin ühe pojengi. Eks ole näha, kas see üldse kasvama läheb ja kui, siis mis sellest tuleb. Üks selline väideavalt kollane üllatuspojeng on mul välismaalt juba aeda toodud ja sealset tulemust ootan põnevusega.

Teine koht milleta Amsterdami külastamist justkui polekski olnud, on Punaste laternate tänav. Otsisime seda veidike aega, enne kui päris õigesse kohta jõudsime. Olin telekast küll varem uudistest mõned korrad sealseid kaadreid näinud, aga sellest polnud koha üles leidmiseks kuigi palju tolku. Meie õigele kohale lähenemisest andis märku suurenev rahvamass tänavatel ning sekspoodide märkamine siin-seal tänava peal. Lõpuks leidsime õige tänavaotsa. Eemalt vaadates nägi see välja nagu iga teine väikese jõekesega Amsterdami tänav. Ei mingeid punaseid laternaid. Ei mingit robustsust.

Enamike majade esimese korruse aknad olid kaetud punase kardinaga, mõned daamid olid juba oma ametipostidel ning seisid ära lükatud kardina asemel vaateaknal, omavahel jutustades, nappides rõivastes. Salongid vaheldusid baaride ja restoranidega, mille kõrvale olid asjakohaselt sätitud nii sekslelude outlet kui ka nime järgi prostitutsiooni ja erootika muuseumid koos stripiklubidega. Võibolla me sattusime sinna tänavale veel liigses päevavalguses ning hilisõhtusel ajal on õhustik teine, kuid peale meeletute rahvamasside ja turistigruppide ei erinenud see tänav teistest Amsterdami tänavatest pealtnäha suurt millegagi. Tänava hingeelu me muidugi ei tunne.

Kui Saksamaal märkasime tänavapildis väga palju suitsetajaid, siis Hollandis on suitsetajaid tibake vähem, ent endiselt palju. Meile harjumatult suitsetatakse siin endiselt baarides ja pubides, aga ka söögikohtades ning pigem mõjub harjumatult see, kui majutusasutused või söögikohad on riputanud välja vabandava sildi, et meil ei suitsetata. Muidugi ei saa Hollandis üle ega ü,ber ka kanepist, mis ilmselt siia turiste ka suuremas koguses meelitab. Kanepi tõmbamise lõhna on tänaval liikudes tunda iga mõnekümne meetri tagant, aeg-ajalt on näha ka täiesti pilves turiste ringi taarumas. See pilt on veidi võõrastav.

Hilisõhtuks olime hommikul broneerinud hotelli Rotterdami. Sattusime juhuse tahtel samasse hotelliketti Van der Valk, kus olime veetnud eelneva öö. Kui eilsele hotellile oli samuti antud 4 tärni kvaliteedi märgiks, siis tänase hetlli 4 tärni ei anna eilsega kuidagi võrrelda. Tänane hotell vastab igati nelja tärni standardile, nii et ümmarguseks kõnnitud jalatallad saab mugavas toas mõnusasti välja puhata. Homme on ees taas pikk päev.

teisipäev, 4. august 2015

Bremeni linna moosekandid ja ostlemine

Hommikul ärkasime varakult, et jõuaksime õigeks ajaks autorenti. Autobroneeringut tehes avastasime, et enamkäidavamatesse kohtadesse broneerides lisandub hinnale kohe ca 100€ ainuüksi selle eest, et soovid auto kätte saada lennujaamast, rongijaamast vms kohast. Niisiis, kuna meil aega oli, tegime reserveeringu lennujaamale kõige lähemasse täiendava lisatasuta kohta, kuhu oli vaja jalutada hommikul veidi üle 5 km. Google Mapsi järi läinuks ühistranspordiga sinna sama kaua kui jalgsi. Võibolla oleks mõni teine koht olnud ühistranspordiga paremini ja kiiremini ligipääsetavam, kuid auto broneeringut tehes me seda kohe vaadata ei taibanud. Pealegi on suvise sooja ilmaga tunnike jalutuskäiku puhas nauding.

Sõime kõhu korralikult täis, panime telefoni gps-i sisse autorendi aadressi ning seadsime sammud jõe äärde. Bremenit läbib lai jõgi, mida ääristab linna servas rohelus kena pargi ja mõnusate radadega, mida nii jooksu- kui koerasõbrad ohtralt kasutavad. Ka armastavad kohalikud murukamaral päikest võtta ning jõevees end jahutamas käia. Nagu tõeline suvi.

Bremeni äärelinn on iseenesest nunnu. Majad on madalad, reeglina kahe-kolmekordsed ning vägagi Belgia moodi. Ilmselt on siin kandis arhitektuuriline maitse sarnane. Kui mööda väikseid tänavaid jalutasime, kippusid vastutulevad inimesed meid noogutades tervitama, kuigi meile oli turist otsaette kirjutatud - paremaid vihjeid turistiks olemisest kui Lonely Planeti Saksamaa raamat, linnakaart ja ratastel järgiveetav kohver on raske otsida. Samas majade rajoonis nägime ka eramajade aedadel protestisilte, millega avaldati meelt jõekalda äärsesse piirkonda kõrghoonete kerkimise vastu. See piirkond on tõesti nunnu ja kaunis. Me ei kujutaks ju ette, kui keset Nõmme väikseid tänavaid Tallinnas äkki kõrghooned tekiks. Just selline näeb välja Bremeni äärelinn, ainult saksalikum.

Olime otsustanud seekord autorendist võtta veidi parema sõiduki, et ära proovida, kuidas on sõita veidi kallima autoga. Lootsime saada Mercedese, kuid autorenditädi teatas, et tal on meile vaid BMW-d pakkuda, kui me just suuremat autot ei taha ja selle eest juurde ei ole nõus maksma. Mõtlesime korra ning otsustasime suurema auto kasuks - kulgeme nüüd mööda linnatänavaid ja maanteid E-klassi Mercedesega. Minu jaoks on kabariitidelt see auto harjumatult suur, kuid see-eest on sõidumugavust omajagu ja välismaal tiirutades on sisseehitatud navigeerimissüsteem ikka äraütlemata mugav küll.

Kui varem autot rentinud oleme, siis auto kätteandmisel on ära märgitud suuremad kriimud või mõlgid, ent oleme pidanud ka ise teenindaja tähelepanu juhtima juba varasematele kriimustustele. Sixtis valitseb aga tõeline Saksa täpsus: ka kõige pisemad silmale peaaegu nähtamatud vigastused on süsteemis sees selliselt, et tehnik skaneerib telefoniga auto võtme ning seejärel kuvab ekraan talle visuaalselt kõik kahjustatud kohad, mida kliendiga üle käia.

Auto käes, otsisime Bremeni kesklinnas parkimiskoha ning asusime Bremeni vanalinna uudistama. See on pisike ja meie jaoks kuidagi harjumuspärane, meenutades mulle kohati väga Tšehhi linnakest Olomouci, mida väisasime korraks eelmisel aastal. Kompaktne vanaaegne turuplatsiga vanalinn, mille keskmes on kirik ja Bremeni tuntuks teinud Bremeni linna moosekantide kuju, mida kõik turistid rõõmsalt pildi tegemiseks ja hea õnne nimel silitavad. Minu jaoks vaid veider on nüanss, et sisuliselt meie mõistes Raekoja platsist sõidab tramm otse keskelt läbi. Ma olen kuidagi harjunud sellega, et vanalinn on püha ja puutumatu ning transpordil pole sinna keskmesse asja.

Kuna meie reisi üks peamine eesmärke oli ostureis, siis planeeritult sättisime sammud Ochtum Park ostulinnakusse. Veetsime seal eesmärgipäraselt mõned tunnid, enne kui saime koha risti ja põiki läbi käidud. Käes oli õhtusöögiaeg. Istusime autosse ning mõtlesime kuhugi eemale veidi sõita, ent meil ei olnud õhtuks ikka veel hotelli ja seega polnud päris kindel, kuhu me välja jõudma peaksime. Ka ei olnud selles ostulinnakus kohapeal tarbitavat wifit.

Austraalia reisist tuttavana otsustasime katsetada, kas ka Saksamaal on McDonalds see koht, kus saab tasuta wifit kasutada, kui muu ei aita. Tõepoolest, McDonaldsi territooriumil levis tasuta wifi, mida oli võimalik kasutada kaks tundi. Nii me istusime kiirtoidurestorani maha ning püüdsime endale õhtuks öömaja leida, enne mida tuli lõplik reisi marsruut paika panna. Otsustasime auto nina keerata Hollandi poole ning umbes poolele teele Bremenist Amsterdami leida endale ka hotelli. Selleks sai sobilikuks kohaks üpris maantee ligidal, kuid veidi filmilikult klassikaline kahekorruseline kvaliteetse motelli tüüpi hotell Zuidbroekis.

Sõitsime mööda kiirteed Saksamaalt Hollandi poole ning ootasin, millal tuleb viide riigivahetusele. Autoaknast välja vaadates oli maapind ammu juba tasaseks muutunud ning teeäärseid heinamaid ilmestasid elektrituulikud, mille all mälusid rahulikus õhtupäikeses lehmad rohelist rohtu. Ainsaks viiteks Hollandi lähedusele olid teel üha rohkem sõitvad kollase taustanumbriga sõidukid. Lõpuks saabus ka väike infotahvel tee ääres, et oleme sisenenud Hollandisse, ent see tuli nii kiiresti, et pildi tegemiseks ei jõudnudki ma reageerida.

Jõudsime hotelli, tegime check-ini ära ja saime juhised sõita autoga veidi eemal oleva maja juurde, kus asuvad hotellitoad. Maja ise on kahekordne, igal toal oma väike terrass või rõdu, mida mööda on kõigil hotellikülalistel võimalik mugavalt jalutada. Administraator oli meile öelnud, et tuba asub esimesel korrusel. Käisime mööda esimest korrust ringi, kuid numbriga 163 me ühtki tuba ei leidnud. Oli küll tuba numbriga 63, ent selle ust meie kaart ei avanud. Ühtäkki taipasime piiluda ülemisele korrusele, kus algasidki toad sajaga, selgus, et olime seni otsinud tuba valel korrusel. Hollandis, nagu ka Saksamaal ja paljudes teistes riikides, ei ole esimene korrus mitte maapinnal asuv esimene korrus, nagu meil, vaid meie mõistes teine. Õnnelikult oma toa üles leidnud, saime asuda videvikku veetma.

Üks väike tähelepanek veel Saksamaa kohta: siin kõik suitsetavad. Suitsukohti on tehtud nii hotellide, poodide, kohvikutekui kõikvõimalike muude kohtade lähedusse. Ka on pigem oluline ära märkida, kus ei või suitsetada, mitte niivõrd seda, kus tohib. Tänavanurkadel näeb väikeste poodide ja kioskite asemel pigem müntidega toimivaid suitsuautomaate. Ahjaa, Saksamaa on endiselt tsoonis, mis ei armasta kaardimakseid, nii et siiakanti tulles tuleb alati endale sularaha kaasa varuda.

Minu jaoks on veidi harjumatu reisi planeerida reisil olles, see võtab uskumatult kaua aega ning keerulisemaks teeb asjaolu veel nüanss, et Hollandi kohta pole meil ei kaarti ega muud turistiinfot, nii et samal ajal tuleb ka hoolega googeldada. Tegelikult on teistpidi niimoodi ka veidike põnevam, alati ei pea ju kõik detailid eelnevalt 100% paigas olema. Homme oleme me õhtuks ilmselt kuskil Rotterdami kandis. Eks me jooksvalt otsustame. Lõppeks, elu on ju seiklus!

esmaspäev, 3. august 2015

Puhkus alga: Bremen

Aasta alguses puhkuste ajakava paika pannes arvas M, et sel suvel ta puhata ei soovi. See mõte oli minu jaoks tükk aega arusaamatu ning sättisin igaks juhuks juuli lõppu nädalase puhkuse. Meil oli küll mõte pikemaks sügiseseks puhkuseks, aga selgeid plaane selle kohta veel polnud. Olgem ausad, ka kevadine Maldiividel käik andis nii palju energiat, et olematu Eestimaa suvi mind sugugi ei muserdanud. Sellegipoolest kulus väike lühipuhkus marjaks ära.

Üpris juuli lõpus otsustasime, et võtame siiski nädala puhkust ja lähme Euroopasse nagu igal aastal. Meie traditsiooniline shopingureis vajas ette võtmist ning Saksamaal, Belgias, Hollandis ja muudes seal kandis asuvates Euroopa riikides algavad allahindlused just eelkõige juulis ning kestavad augusti keskpaigani.

Hakkasin reisi planeerima. Kuidas iganes ma ka kalendrisse ei vaadanud, siis kord ei sobinud üks nädal puhkuseks mulle, siis jälle M-le kuniks leidsime, et kuidagimoodi saame mõlemale sobima panna just augusti esimese nädala, ent kuna just siis on iga-aastased kohvikute päevad Hiiumaal, kus viimased umbes 7-8 aastat järjest käinud oleme, ei saanud ka neid vahele jätta. Nii me nentisime fakti, et kui reisile minna, siis seekord autoreisi asemel siiski lennukiga. Sihtkoht olenes sellest kuhu hetkel suhteliselt viimasel minutil enam-vähem hinnaga pileteid sai. Nii valisimegi esimeseks sihtpunktiks Bremeni, kust oma teekonda alusatada.

Olgugi, et oleme autoga käinud Saksamaal mitmeid kordi, enamjaolt küll Saksamaast rohkem läbi vuhisedes, siis siia kanti pole me varem sattunud - see ei jää meile kuidagi tee peale. Bremenist edasi on rendiautoga liikudes sisuliselt meie jaoks kaks valikut, kas alla Düsseldorfi poole või vasakule Hollandisse. Ma olen pikka aega tahtnud Hollandisse minna ja nüüd oleks selleks hea võimalus, kuid meie napis reisis jääks terve Hollandi läbimiseks vaid poolteist päeva, mida ilmselt pole piisavalt, ent on siiski nii palju, et üldmuljet ja maiku suhu saada. Enne reisi tellisin netist ära ka Lonely Planeti Hollandi teejuhi, kuid kahjuks see kohale siiski õigeaegselt ei jõudnud ja ilmselt ootab raamat meid kodus, kui reisilt tagasi oleme. Nii tuleks Hollandi poole liikuda ettevalmistamata ja veidi nö pimesi.

Seekordne reis on üldse jäänud viimasele minutile ja on suuresti ette valmistamata. Ajaliselt jäi mul justkui nädal puudu, et kõik plaanitu omadega jonksu saada. Aeg kaob viimasel ajal halastamatu kiirusega ei-tea-kuhu. Ma ei ole sellega harjunud. Kas uus aastakümme vanusenumbris mõjub tõesti nii?

Nõnda juhtuski, et peale lennupiletite soetamist jõudsime napilt veel rendiauto broneeringu ära teha ja esimese ööbimise hotelli panime kinni loetud päevad enne väljalendu. Meil on broneeritud ka viimane ööbimine ning eile õhtul jõudsin lõpuks nii kaugele, et A-ga kokku leppida eelviimane ööbimine tema juures. Kõik muu, mis vahepeale jääb, saab olema minu planeerija loomuse kohta vägagi ebaharilik ning teepealt vaadatuna loominguline. See on täiesti uus lähenemine minu jaoks. Eks ole näha, kuidas välja kukub.

Bremenisse jõudsime õhtul. Ma olen vaid korra varem Ryanairiga lennanud ning see kogemus jääb aastate taha, peale mida olen kiivalt Ryanairiga lendamist vältinud. Tollest korrast Itaalias käigust on mul meeles kaks kõige ebameeldivamat seika Ryanairi osas: kõrvuti istekoha saamiseks tuli joosta tormi, rüseleda inimeste vahel ning vajadusel pidada kaasreisijatega läbirääkimisi ning ülejäänud lennureisi vältel kuulata pidevalt kõlaritest tulevat Ryanairi müügireklaami ja vastata teenindajate müügipakkumistele pidevalt eitavalt. Üpris tüütu, kuid soodne hind pani seda taluma.

Minu üllatus oli seekord suur, kui selgus, et Ryanair jagab nüüd check-ini tehes kõigile piletile istekohad, mida saad Internetis eelnevalt ilma täiendava tasuta broneerida. Loomulikult eeldades, et soovitud istekoht veel check-ini hetkeks vaba on. Ka ei lastud seekordsel lennureisil pidevalt tüütut reklaami ning tundub, et ka ülikarmid pagasinõuded on veidi leevendunud. Mäletan Itaalias käigust, kuidas kuumal suvepäeval kubises lennujaama ootesaal end kubujussideks riietanud reisijatest, kes ei soovinud äraantava pagasi eest lisatasu maksta ning kuidas Ryanairi lennuväravas kõigi käsipagas kaalule ning mõõtudesse mahtuvasse metallkohvri avasse suruti erandeid tegemata. Täna ei olnud lennujaamas enam ühtki tugevasti kihiliselt riietatud inimest ning käsipagasi kogused ja mõõdud olid silmnähtavalt Ryanairi piletile märgitust oluliselt enamikel inimestel ületatud. Ilmselt on ka odavlennufirma jõudnud otsaga normaalsesse lennundusmaailma, mis võimaldab kõigil end veidi mugavamalt tunda. Tänase kogemuse põhjal võiks Ryanairiga teinekordki lennata.

Võtsime endale hotelli otse Bremeni lennujaama kõrvale, mille restoranist avaneb otsevaade maanduvate ja õhkutõusvate lennukite rajale. Tegemist on klassikalise ärihotelliga, mis täidab muidu kõiki eeldusi, kuid minu üllatuseks puudub terves hotellis konditsioneer. Seda pole ammu juhtunud, et 4-tärni hotellis tuleb toas läbi ajada õhutiivikuga ning restoranis on niivõrd palav, et higi voolamisest jäävad reied naksti tooli külge kinni. Tõenäoliselt mõjutab mu nö kuumataluvuse tunnet ka asjaolu, et Tallinnas oli täpselt 10 kraadi vähem sooja ja jahe tuul, kui lahkusime. Tasapisi hakkab aga kuskilt ajusopist meenuma, et konditsioneer Saksamaa hotellides kippus üldse pigem haruldus olema, nagu ka inglisekeelne menüü ja info, aga ka kaardimakse. Siin hotellis on õnneks teenindus tasemel ning inglise keelega saab edukalt hakkama.

On aeg end ümber lülitada lõpuks puhkuse lainele, minna kaasa sellega, mis meid ootab ning nautida lõpuks ometi suvesooja ilma. Puhkus alga!